10.peatükk

Äkitselt keegi koputas meie uksele. Ma hakkasin kartma, kuid Sebastian ei kartnud üldse ja läks vaatama, kes seal ukse peal koputab. Ust avades ei näinud ta aga kedagi. See oli tema arvates üsna kahtlane. Sebastian hüüdis paar korda, kuid keegi ei vastanud. Nüüd kartsin ma veel rohkem. Keegi luurab meie maja ümber ja me ei tea kes. Kas ta on halb või hea? Juba ainuüksi see mõte tõi värinad ülekogu keha.

  Ma ei julgenud enam midagi öelda, keegi pidi meid jälitama kui me linnast tulime, kuid kes? Me pole ju midagi halba teinud. Me käisime vaid turul lõbutsesime linnas veidike ja tulime koju. Kõik oli ju korras, või ei olnud? Sebastian oli kogu aja minu juures kuni siiani, sest nüüd oli ta ukse juures valves.

 Me kõndisime maja juures akende all, et kuulda, kas keegi liigub ja kuhu ta liigub. Kõik oli jäänud juba hiir vaikseks. Me ei kuulnud ega näinud kedagi. Aga keegi ju koputas või kuulen ma nüüd luulusid ka veel? Kogu see aeg oli nii müstiline, kuid mitte heas mõttes. See oli jube. Sellest õhtust ma enam muud ei mäletagi kui et jäin magama.

9. Peatükk

 Me kõndisime kaks tundi ja jõudsime kohale kõht oli selleks ajaks juba tühjaks läinud. Jõudsime linnaväravate juurde ja avastasime, et vana kuningas on surnud ja on määratud uus. Selle asja hea pool oli vaid see, et keegi enam mind ei mäletanud. Ma olin kui tühi inimene nende jaoks. Nad ei pannud mind isegi tähele. Me läksime vaid turu peale ja ostsime süüa nii palju, et talveni peaks ära elama. Kogu päeva veetsime linnas, kus ma olin küll olnud, kuid mis oli muutunud, väga paljud majad ei olnud enam sellised taluhooned nagu siis. Need olid täiesti modernsed majad nagu oleks vahepeal sajandeid mööda läinud. Raske oli seal küll olla, kuid elasin siiski üle.

  Käisime siis kogu linna läbi. Vaene Sebastian, ta näitas, kus tema maa asus ja selle peale oli ehitatud suur pilvelõhkuja. Vanast vaesest linnast polnud midagi enam alles. See hakkas juba suur linnaks muutuma. Nüüdseks elas seal ka palju rohkem inimesi kui enne. Maju oli nii palju.

  Sellest käigust jäi mulje nagu oleksime hüpanud ajast edasi ja tagasi. Ma ei suutnud veel uskuda, et see oli jätkuvalt sama linn, kus ma vanglas olin olnud. Uskumatu või ei aga läksime kiirelt minema, sest õues hakkas juba pimenema. Tuli minna veel eriti kiirelt, et enne täiesti pimedat koju jõuaksime.

  Koju jõudes oli päike just loojunud ning me asusime sööki tegema. Sebastian õpetas mulle, kuidas kartuleid koorida ja keeta, kuidas salateid valmistada ja kõike muud. Temaga õpimine oli põnev, sest see nägi välja nagu toidusõda vahepeal. See pole küll ilus aga ausalt ma olin jahune. Nägu oli jahuga koos isegi juuksed ja riided ka veidike. Pidin siis pesema minema, et ikka korralik välja näeks. Mõne aja pärast oligi toit valmis. Hakkasime siis sööma, kuid äkitselt....

8. Peatükk

 Ettepaneku minna õue, lihtsalt jalutada ja imetleda seda muinas-jutulist metsa. Seda imelist loodust.  Imetlesime seda päikese soojust. Käisime jões suplemas. Vaatasime linde ja olesklesime lihtsalt muru sees. Mängisime metsas kulli ja peitust. Tahtsin, et see päev kestaks veel väga kaua. See oli kõige imelisem päev, mis meelde on jäänud. Ma polnud enam üksi, mul on nüüd keegi, keda saan usaldada.  See oli tõeliselt soe ja armas suvepäev.

   Selle päeva jooksul muutus Sebastian mulle väga lähedaseks inimeseks. Nagu sõbraks aga nagu midagi rohkemat. Midagi nii suurt, mida on raske kirjeldada. Sellele ei oskagi nimetust anda. Aga midagi rohkemat kui lihtsalt sõber. Mu kiindumus oli juba päris suur vist. Ma ei kujutagi ette, mis oleks saanud siis kui seda inglit poleks mu juurde sattunud, kas ma siis üldse elaks veel? Kas ma oleks veel siin?

  Me otsisime süüa ka muidugi nii palju kui leidsime, sest varsti hakkas vihma sadama ja pidime kiiret koju jooksma, koju jõudes olime märjad nagu kassi pojad. Läksime siis koos kamina juurde ja olime seal pikalt. Jõime teed ja vaatasime, kuidas tuli kaminas praksub. Rääkisime veel palju igasuguseid jutte. Õigemini tema rääkis, mul polnud ju midagi rääkida. Ühel hetkel olin tema sülle magama jäänud ja ta kandis mu eest hoolt. Viis ilusti voodisse ja pani tekikese peale. Heitis veel ise ka magama, minu kõrvale muidugi.

   Hommikul ärgates oli esimene asi, meil pole ju peaaegu midagi enam süüa. Sebastian läks ja tõi mingisuguse korvi ja ütles „Lähme vaatame, mis linnast saab?” Ta küll teadis, et ma olin samas linnas käinud ja tööd otsinud, kuid see ei seganud teda. Läksimegi linna.

7. Peatükk

 Peale hommikust juhtumit ei julgenud ma kuni pärast lõunatki sõnagi lausuda. Ma kartsin et äkki olengi peast veidi soojane. Sebastian vaatas mulle kurva näoga otsa. Mõttes käis tal, vaid: Kas ta tõesti on hulluks läinud? Ja kui on, mis siis veel teha. Ei taha väga arsti juurde ka minna siis saavad kõik teada, et kaks last elavad oma ette metsa sees ja sellest tuleks suur pahandus.

 Sõime ja jõime ja asusime jälle tööga pihta, kuid seekord tegime väljast kõik korda. Taaskord õhtuks oli kõik valmis. Maja läikis suuresti ja oli kõige ilusam maja, mis ma näinud olin. Pärast tööd avastasime, et veel homseks jagub süüa ja siis on see otsas. Homme peab juba hakkama varusid täiendama.

  Kuid juba jõudis kätte magama mineku aeg ja pidime siis voodisse magama minema. Öösel ei saanud ma peaaegu üldse magada. Nägin kohutavat õudusunenägu. Ma nägin, kuidas üks vana nõid üritas mind röövida või noh see õnnestuski tal, kuid ta avastas, et oli röövinud vale lapse ja pani mu puu juurde maha, lootes, et leian kodutee ise. Ma ärkasin sellest unenäost üles ja puhkesin nutma ja päris kõva häälega, et Sebastian ka kuuleks.

  Läks veidike aega mööda ja Sebastian tuligi minu voodisse ja hakkas pärima „ Mis juhtus Kullake?” ning jätkas „nägid halba und, jah?” Suutsin talle vastata, et nägin oma minevikku  nägin seda, mis mind siia maja juurde tõi või õigemini, kes mind tõi ära minu vanemate ja perekonna juurest. Ma proovisin rahuneda ja talle kõik ära rääkida, kuid see oli väga raske. Pärast loo lõppu ütles ta, et jääb täna ööseks minu kõrvale, kuni ma magama jään, kuid ma ei suutnud kuidagi jääda. See oli nii kohutav. Sebastian hakkas mulle lugusid jutustama, et ma magama jääksin ja suudaksin rahuneda.  Ta proovis mulle isegi laulda ja lõpuks ma uinusingi.

  Hommikul üles tõustes avastasin, et ta oli minu kõrval magama jäänud ja magas ikka veel. See oli esimene hommik, kui ma ei tahtnud tõusta voodist vaid proovisin magada edasi. Ma mõtlesin ja lasin neil mõtetel lendu tõusta. Kui Sebastian ka lõpuks ärkas läksime koos sööma. Ma ei saanud enam oma pilku temalt ära pöörata ta oli kui ingel, kes mind valvab ööd ja päevad.

   Ta tegi mulle ühe ettepaneku....