18.peatükk

Hetkepärast tuligi Doktor. Doktor astus tuppa ning ütles „Tere hommikust! Kuidas sultäna läheb?” Ma vastasin: „Hästi. Charlotte tegi mulle krunni ja hommikul sõimepannkooke.” „See on tore,” vastas doktor ning jätkas, „ma kuulsin sinu jalgadesteile, kas sa lubad mul neid vaadata.” Häbelikult üritasin ma oma jalgu varjataaga Charlotte tuli ja tegi mulle pai ja kalli ja ütles: „Kõik saab korda. Ta onhea doktor. Ta ei tee sulle midagi.” Selle lause peale näitasin ma doktorileoma jalgu ja ka tema arvates oli see kole vaatepilt aga ta ei öelnud seda otsevälja. „See on päris huvitav” sõnas ta peale lühikest pausi, „ja sa eitea,  kuidas need siia said?” „Mkm”vastasin ma ja raputasin pead. „See on päris tõsine asi. Siinkandis pole kunagimidagi sellist olnud.” jätkas doktor. Mu jalad üle vaadanud sõnas ta: „Sa peadpalju puhkama ja kõndida veel ei tohi, ma tulen sind homme jälle vaatama, jasiis saan sulle ehk rohtu ka anda,” ning peale seda läksid nii Sebastian kui kaCharlotte kööki. Charlotte ütles, et tuleb varsti tagasi saadab ainult doktoriuksest välja, kuid köögist kuuldus veidikene nende juttu. Nimelt arst pärisminu eilse reaktsiooni kohta ja Charlotte rääkis kõik nii ära nagu mina tallerääkinud olin. „Me koos otsustasime, et hakkame teda kutsuma Lily’ks , sestväidetavalt nii kutsus teda tema sõber Sebastian.”  kuulsin viimast lauset seejärel soovisid nadüksteisele head aega ja Charlotte pani ukse doktori järel kinni, ning tulitagasi minu juurde.

17.peatükk

Hommikul ärgates tundsin esimese asjana pannkookide ja värske maasikamoosi lõhna. Kõht hakkas korisema. „Charlotte” hüüdsin tasakesi. Selle peale kostus köögist Charlotte pehme häälega: „Jah, Lilly ma kohe tulen.” Ta tuli köögist kandikuga, millel olid soojad saiad ja pannkoogid ning kakao ja asetas need minu ette voodisse. „Täna tuleb doktor Sebastian meile külla. Ta tahab su jalad üle vaadata.” „Ma ei taha, et ta mu jalgu vaataks need on koledad ” ütlesin Charlottele arglikult, tema vastas selle peale „Ta tulebki selleks siia, et äkki saab su jalad jälle ilusaks teha.” „Neid saab jälle ilusaks teha?” ütlesin päris üllatunult. „Jah, mu kullake, saab küll. Ära karda mina olen ju ka siin sinuga” ütles Charlotte oma hellitava häälega. „Söö nüüd ilusti. Varsti on ta siin. Teeme sulle ilusa soengu ka pähe,”  lisas ta mõne hetke pärast. Ma haarasin viimase saia järele, see oli veel soe ja pehme koorikuga. Selle sees olid maasika ja banaani tükid ning oli seest kaetud šokolaadiga. Kui ma olin ära söönud aitas Charlotte mul käed ära pesta.  Täna andis ta mulle teise kleidi ja andis mulle ka sokid. Kleit ja sokid olid mõlemad helesinised. Ta tegi mulle soenguks hästi huvitava punni pealae peale, mida kutsutakse krunniks. Ja see oli nii äge. Ta tegi minust ühe pildi.

16.peatükk

Peale pesemist aitas ta mind riidesse ja tegi mulle armsa soengu. Näitas mulle seda peeglist. See oli tõesti imeilus. Charlotte tõi mulle õhtusöögiks suppi ja ütles, et pean paar päeva toas olema aga varsti saame väljas ka kõndida. Selle üle oli mul väga hea meel. „Mis me sulle nimeks võiksime panna? Kuidas sa tahad, et ma sind kutsuks?” , küsis naine peale õhtusööki. „Lily” pakkusin ma esimesena välja. „Lily, see on ju imeilus nimi. Kas see ongi sinu nimi?” „Ma ei tea aga Sebastian kutsub mind nii” vastasin talle kindla meelselt. „Räägi mulle natuke sellest Sebastianist” palus Charlotte. „Sebastian on hästi tore poiss. Me elasime koos ühes vanas majas...” rääksin talle kõike, mida teadsin. Ma rääkisin ja rääkisin, kuni ma üks kord haigutasin. „Aitab küll” ütles Charlotte „Käes on magama mineku aeg. Homme räägime edasi.” Ta aitas mul riided seljast ja magamiseks uue kleidi selga ja pani mulle teki peale. Pannud mulle teki peale tegi ta mu laubale musi ja võttis oma kappist ühe valge mängujänku, andis selle minu kätte ja läks jättis ukse praokile sealt paistis mulle valgus silma ja ma nägin kuidas ta veel köögis askeldas. Pesi nõusi kuivatas neid ja pani kappi. Mul läksid silmad märjaks ja ma jäin magama.

15.peatükk

Tõmbasin kiirelt teki üle oma jalgade. Ta tuli tagasi. Ta ei jätnud mind aga mingi võõras onuke oli temaga kaasas. Onu tuli ja pani küpsised ja tee minu kõrval oleva laua peale. Võtsin kiirelt ühe küpsise ja hakkasin seda väikeste tükkide haaval sööma. Onuke tuli ja tutvustas ennast: „Tere, minu nimi on Sebastian. Kuidas sul läheb?” Ma olin jahmunud ja segaduses. Äkitselt tuli mul meelde, et Sebastian oli minu lapsepõlve sõber. Ma kallistasin onu ja ütlesin: „Nii hea, et sa tagasi oled. Minul läheb hästi.” Onu ja naine vaatasin mind küllaltki kummaliselt. Siis küsis onuke, kas ma tean veel kedagi kelle nimi on Sebastian. Sellele vastasin ma eitavalt, sest Sebastian oli ju minu ees. Onu ütles naisele: „Siin on midagi väga valesti.” „Kas ma saan ta endale jätta,” küsis naine „Tal ei ole ju kedagi siin linnas, peale minu.” Doktori arvates oli see hea mõte. Doktor ütles mulle head aega ja lahkus.

Tädi tuli kohe minu juurde ja ütles: „Ma polegi sulle veel ennast tutvustanud, minu nimi on Charlotte. Ma elan siin praegu täiesti üksi. Kas sa soovid siia minu juurde jääda?” Ma ei suutnud midagi vastata. „Jah ikka,” ütlesin veidi kõhklevalt. „Ma otsin sulle puhtad riided selga. Tahad sa ennast äkki veidi pesta. Sul on nägu pisut must.” lisas Charlotte. Ma ainult noogutasin, sest mul oli suu küpsist täis. Jõin väikse tassi teed ära ja sõin veel paar küpsist. Charlotte pani kapist leitud kleidi voodi peale ja sukapüksid sinna kõrvale. Ta tõi sinna tuppa ka mingi suure puust anuma. Ma ei teadnud, mis see oli aga ta pani sinna vett, seega ma arvasin, et sellega hakkab ta mind pesema. Ta palus mul riided seljast ära võtta ja küsis „kas ma jään siia sulle seltsiks, või saad üksi hakkama.” Ma siiski palusin tal jääda. Ta aitas mind vanni ja aitas mind pesta. Jalgu pesta oli valus. Mulle meeldis, kuidas ta mind kohtles. Ta oli nii ilus ja hell. Tema pruunid lokkis juuksed olid nii ilusad ja pehmed. Puudutasin neid oma väikeste märgade kätega. Charlotte naeratas mulle selle peale ja vaatas mind.

14.peatükk

Olin täiesti üksi. Käisin kogu maja läbi, aga kedagi ei olnud. Hirm valitses mu sees ning ma vajusin kokku.

 Ma ei tea kaua ma seal lebasin, aga kui ma silmad lahti tegin. Olin ma jälle selle esimese tammepuu all. Ma hakkasin nutma ja proovisin uuesti magama jääda. Lõpuks suutsin ma uuesti magama jääda.

Ärgates üles olin selles linnas, mida Sebastianiga koos külastasime. Ma vaatasin ringi. Jälle oli kõik segamini. Mitte millestki ei saanud aru. Aeg oli ka teine. Ma olin väike. Keegi naine kummardus mu kohale ja palus, mul öelda oma nime, kuid ma ütlesin, et ma ei tea. Ta ütles mulle, et võin seniks tema poole jääda kuni leian õige koha kuhu kuulun. Ta võttis mu sülle, sest minu jalad olid nõrgad. Ta pani mind oma voodisse, millel olid lumivalged linad. Maja, kus ma asusin oli vana. Selles oli imeline lõhn. Kaneeliküpsised. Värske soe tee. Istusin sellel valge linaga voodis ja naine aitas mul jalast sokid ja püksid, ning küsis: „Mis sinuga juhtunud on ? Sul on jalad täiesti marraskil.” „Mis asi see marrask on,”  küsisin ettevaatlikult. „Appi, sa ei tea ikka mitte midagi. Marrask tekib siis kui sa oled kuskil kukkunud ja veri tuleb välja aga sinu jalgadel oleksid nagu peksmis haavad”, ta tõmbas hetkeks hinge „kas sa jooksid kodust ära?” „Ei jooksnud, mul ei olegi kodu” ütlesin taaskord vaikselt ja ettevaatlikult. „Kuidas nii? Kuidas sa ennast praegu tunned? Kutsun sulle arsti?” küsis ta jahmunult. „Ma ei tea” vastasin ja hakkasin jälle nutma. Naine proovis mind rahustada „Ära nuta kullake, küll kõik saab korda, ma lähen käin korra köögis, toon sulle teed ja küpsist. Sobib?” „Jah” vastasin ma koheselt. Ta pani mulle teki peale ja jättis mind üksi. Kui ta lahkus, vaatasin oma teki alla. See vaatepilt seal oli õõvastav, See oli nii kole. Katsusin oma jalgu ja vaatasin neid. Kuulsin samme.

13.peatükk

Kogu asi muutus järjest kahtlasemaks. Mu vaim hüppas tagasi minu sisse, kui ma karjusin. Sellest edasi läks aga teisiti. Ma seisin seal jahmunult ja vaiksena. Korraga ei saanud ma enam aru, mis mu ümber just toimunud oli. Kõik läks aina segasemaks. Ma istusin maha ja Sebastian tuli mind lohutama.„Mis juhtus kullake? Kõik on ju korras. Me ainult tahame teada, kas sul on midagi viga või ei ole ?” lausus ta seejärel. Mul polnud enam tahtmist talle vastata. Ma lihtsalt istusin vaikselt ning pühkisin oma pisarad ära. Ta kallistas mind ja lohutas ka.

  Pärastlõunal saime me juba paremini läbi. Raske oli küll mõelda, et ta peab mind hulluks, kuid hullem oli mõelda, kuidas ta minu eest hoolt kandma peaks. Ta suutis mind naeratama panna päris mitu korda. Ikka kohutavalt palju, kuid hinges kriipis siiski, kas ta annab nüüd alla? Appi, see mõte ei lasknud enam elada !!

  Me keerlesime, pöörlesime, kiikusime ja tegime muud toredat. Päike soojendas meie juukseid ja õues oli üldse kuidagi väga palav. Soe päev oli.

  Õhtul jooksime kiirelt koju ja tegime süüa, pannkooke. Nagu tavaliselt oli meil enne toidu sõda. Ma olin näost lumivalge ja püksid olid ka jahused. Meil oli üli lõbus. Ma pole olnud kunagi nii rõõmus kui siis. Vahepeal olin ma unustanud kui tore ta olla võib. See päev läks lõpp kokkuvõttes päris kiirelt ja valutult. Hullemaks aga osutus öö.

  Enne magama jäämist vaatasin ma aknast välja ja mõtlesin oma ette. Kõik mida suutsin mõelda, ma olen vaba. Siis mõtlesin, millest ma vaba olen. Mu mõtted töötasid ilma minuta. Ma ei saanud midagi aru. Mis vaba? Millest vaba? Miks nüüd? Ma hakkasin hästi järsult nutma. Mul oli valu hinges. Kõik oli nii segane. Keegi ei kuulnud mind. Ma läksin alla. Maja oli tühi. Kõik oli vaikne. Hüüdsin: „Sebastian!” Keegi ei vastanud.

12.peatükk

Sõnadest ei saanud küll midagi aru. Sõnad kõlasid nagu täis maagiat. Que pensez-vous de lui ? Milline lause ja selle kõla. Korraga ma mõistsin, et tegu on võlusõnadega, kuid kuidas Sebastian nendest aru sai ja vastu oskas rääkida? Kas ta on mutant? See on väga imelik. Ma ei saa aru.

  Lõpude lõpuks olin ma nii sõnatu, et ma lihtsalt vaatasin korda mööda neile otsa. Ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Millest ma aga aru sain oli see, et nad ei tahtnud, et mina teada saaks ja siis rääkisid selles imelikus võlumaailmas.

   „Millest te räägite?” sai mul lõpuks hing täis ja karjusin kõva häälega. Nad ei suvatsenud isegi vastata. Ma olin juba nii endast väljas, et jooksin tuppa panin ukse lukku ja istusin oma sooja teki peal. Ma istusin seal päris kaua ja vaatsin seda udust sügis ilma, mis oli märg, kuid soe. Ma hoidsin akent lahti ja vaatasin sealt välja. Imetlesin seda sügisest metsa. Siis aga ei suutnud ma enam seda vaadata. Siin on ju nii palju mälestusi, kõik need päevad ja tunnid, mis me koos olime, nüüd aga istub ta all võõra mehega ja räägivad minust taga. Mina ei mõista aga midagi nende jutust.

  Ma tegin ukse lukust lahti ja läksin alla. Läksin koheselt kööki, kuid neid seal enam ei olnud. Mis toimub? Nad nagu haihtusid lihtsalt ära? Ma ei julgenud seal enam olla. Äkitselt  käis koputus ja ma avasin ettevaatlikult ukse, aga ei avanud ka, minust läks Sebastian läbi ja avas ukse seal oli see vanamees ning nad tulid sisse ja hakkasid juttu rääkima. Ühel hetkel läks Sebastian minu tuppa ja äratas mind üles. Kõik juhtus nii nagu enne rääkisin. See oli imelik. Oli see uni?

11.peatükk

Järgmine hommik oli üli imelik. Ma ärkasin üles ja Sebastian oli kadunud. Teda lihtsalt enam ei olnud, teda ei olnud väga pikalt. Ma hakkasin juba vaikselt muretsema. Kõik need imelised päevad ja sõnad, mis ta mulle lausus ja enam teda ei ole. Ma läksin tagasi voodisse ja puhkesin nutma. Nutsin ennast uuesti magama.

  Mõne tunni pärast üles ärgates vaatas ta mulle otsa ja ütles „Tere hommikust, kullake. Tõuse ja sära. Toit on valmis ja soe. Pane end korralikult riidesse, ma tõin sulle külalise” Pärast sellist lauset olin ma suhteliselt õnnelik ja põnevil, isegi veidike kohkunud näoga. Nagu ta mulle järgnevalt ütles. Kiirelt-kiirelt panin ma riided selga. Kammisin oma juuksed ja pesin näo ära. Jooksin kiirelt trepist alla sööma ja nägin söögilaua ääres kummalist kuju. See oli vanamees, kes vaatas mulle otsa. „Mida see peaks tähendama?” küsisin Sebastianilt. „Ma ei teagi, kes see vanamees on .” Sebastian proovis mind rahustada öeldes „ Rahu kullakene, See on võlur. Ta tuli vaatama, mis sul viga võib olla.” „Minul pole häda midagi. Tänan küsimast!” Võlur vaatas mind päris kahvatu näoga. „Tüdruk, istu ja söö ometi midagi.” „Minu nimi on Lilly, ma pole mingi tüdruk, ” vastasin talle äkiliselt. Kõht oli mul tõesti tühi, niisiis ma istusin lauda ja hakkasin sööma seda imemaitsvat rooga, mida Sebastian oli mulle valmistanud.Nad rääkisid hästi segast juttu.