Äkitselt
keegi koputas meie uksele. Ma hakkasin kartma, kuid Sebastian ei kartnud üldse
ja läks vaatama, kes seal ukse peal koputab. Ust avades ei näinud ta aga
kedagi. See oli tema arvates üsna kahtlane. Sebastian hüüdis paar korda, kuid
keegi ei vastanud. Nüüd kartsin ma veel rohkem. Keegi luurab meie maja ümber ja
me ei tea kes. Kas ta on halb või hea? Juba ainuüksi see mõte tõi värinad
ülekogu keha.
Ma ei julgenud enam midagi öelda, keegi pidi
meid jälitama kui me linnast tulime, kuid kes? Me pole ju midagi halba teinud.
Me käisime vaid turul lõbutsesime linnas veidike ja tulime koju. Kõik oli ju
korras, või ei olnud? Sebastian oli kogu aja minu juures kuni siiani, sest nüüd
oli ta ukse juures valves.
Me kõndisime maja juures akende all, et
kuulda, kas keegi liigub ja kuhu ta liigub. Kõik oli jäänud juba hiir vaikseks.
Me ei kuulnud ega näinud kedagi. Aga keegi ju koputas või kuulen ma nüüd
luulusid ka veel? Kogu see aeg oli nii müstiline, kuid mitte heas mõttes. See
oli jube. Sellest õhtust ma enam muud ei mäletagi kui et jäin magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar