8. Peatükk

 Ettepaneku minna õue, lihtsalt jalutada ja imetleda seda muinas-jutulist metsa. Seda imelist loodust.  Imetlesime seda päikese soojust. Käisime jões suplemas. Vaatasime linde ja olesklesime lihtsalt muru sees. Mängisime metsas kulli ja peitust. Tahtsin, et see päev kestaks veel väga kaua. See oli kõige imelisem päev, mis meelde on jäänud. Ma polnud enam üksi, mul on nüüd keegi, keda saan usaldada.  See oli tõeliselt soe ja armas suvepäev.

   Selle päeva jooksul muutus Sebastian mulle väga lähedaseks inimeseks. Nagu sõbraks aga nagu midagi rohkemat. Midagi nii suurt, mida on raske kirjeldada. Sellele ei oskagi nimetust anda. Aga midagi rohkemat kui lihtsalt sõber. Mu kiindumus oli juba päris suur vist. Ma ei kujutagi ette, mis oleks saanud siis kui seda inglit poleks mu juurde sattunud, kas ma siis üldse elaks veel? Kas ma oleks veel siin?

  Me otsisime süüa ka muidugi nii palju kui leidsime, sest varsti hakkas vihma sadama ja pidime kiiret koju jooksma, koju jõudes olime märjad nagu kassi pojad. Läksime siis koos kamina juurde ja olime seal pikalt. Jõime teed ja vaatasime, kuidas tuli kaminas praksub. Rääkisime veel palju igasuguseid jutte. Õigemini tema rääkis, mul polnud ju midagi rääkida. Ühel hetkel olin tema sülle magama jäänud ja ta kandis mu eest hoolt. Viis ilusti voodisse ja pani tekikese peale. Heitis veel ise ka magama, minu kõrvale muidugi.

   Hommikul ärgates oli esimene asi, meil pole ju peaaegu midagi enam süüa. Sebastian läks ja tõi mingisuguse korvi ja ütles „Lähme vaatame, mis linnast saab?” Ta küll teadis, et ma olin samas linnas käinud ja tööd otsinud, kuid see ei seganud teda. Läksimegi linna.