45.peatükk

Andrew, meie kauge sugulane, kes ei saanud eile lumetormi tõttu tulla ja tema vanemad Simon ja Rebeka. Papa ulatas Andrew’ile tema paki  ja selle sees oli valge musta täpilise koera kostüüm. Ta läks ja vahetas ka kohe riided ära. Senikaua said vanemad jutustada. Veidi aja pärast käis uuesti ukse kell, seekord olid ukse taga meie teised sõbrad eilselt peolt Kai, Lee, Adrian, Martin ja nende vanemad Lukas ja Steffie. Neil kõigil lastel olid oma kostüümid ja kõige huvitavam oli see, et kellegil ei kordunud meil. Kail oli ükssarviku kostüüm, Leel oli põhjapõdra kostüüm, Adrianil oli supermani kostüüm ja Martinil oli konnakostüüm. Nende kohale jõudmisega võiski meie pidu alata. Meie kõigi vanemad läksid ära.  Mamma ja papa olid peaaegu kogu peo juba ära planeerinud. „Kõigepealt teeme nii“ alustas mamma ning jätkas „poisid jäävad elutuppa ja papa räägib Teile ühe ägeda loo ja mina ja tüdrukud lähme meie magamis tuppa ja räägin neile seal ühe ilusa loo.“ Vanaema rääkis meile loo, kuidas nemad papaga tutvusid ja nende abielust. See oli nii ilus. Vanaisa rääkis aga ühest loost, kus ta väiksena teiste poistega seiklemas käis. See olevat ka olnud üli huvitav. Seejärel läksime tagasi elutuppa ja saime võtta omale snäkid ja papa pani  ühe multika käima. Multika nimi oli Colossoceras, see rääkis kahest  külast, kus ühes hoiti ja armastati draakoneid ja teises külas neid vihati. Kõigi meelest oli see multikas huvitav. Isegi mamma ja papa vaatasid seda meiega. Pärast multikat oli mängu aeg. „Nii tore oli eile vaadata, kuidas te aaretejahti õues mängisite aga meie suutsime enne peita asjad ära tuppa ja nüüd peate teie vajalikud asjad üles otsima“ ütles papa ning jätkas „nii jagame teid paaridesse.“ „Eliise ja Lee on  tiim number üks, Lily ja Kai on tiim number kaks, Sebastian ja Martin on tiim number kolm ja Adrian ja Andrew on siis tiim number neli“ jaotas vanaisa meid tiimidesse ja jagas meile igale tiimile ühe paberi, mille peale oli kirjas asjad, mis  me pidime üles leidma, ja vildika. Ka see mäng oli hästi tore. Esimesena leidsid Adrian ja Andrew kõik üles, siis mina ja Kai, siis Eliise ja Lee ning lõpuks Sebastian ja Martin. Järgmisena vaatasime multikat nimega Mystical Guarana, mis rääkis ühest jänesest, kes oli ühel peol kaduma läinud ja kuidas ta siis koju tagasi jõudis. Kuigi see oli pisut rohkem plikalik meeldis see poistele. Kui multikas sai läbi ütles vanaisa, et nüüd lähevad poisid tünnisauna. Tüdrukud said mammaga koos küpsetada koos šokolaadi kooki ja mamma lakkis meie küüsi ja tegi meile näo maski. Pooleteist tunni ajapärast toimus vahetus, mis tähendas, et nüüd said tüdrukud minna mammaga tünnisauna. Õues oli nii ilus tähis taevas ja saime kõik oma asjadest rääkida, mida oleme juba suve jooksul teinud ja mis meil veel kavas on. Nii sain ka mina rääkida peaaegu kogu oma elust. Vähemalt elust Sebastianiga kahekesi metsa majas. Poisid tegid papaga seni kaua burgereid. Kui meil sai poolteist tundi täis läksime tuppa tagasi ja sõime enda ning teiste valmistatud toite.  Seejärel vaatasime veel ühe multika, mille ajal mamma meile patse tegi. Selle multika nimi oli The Copper Leopards, mis rääkis sõprusest ja selle proovile panekust. Pärast seda jäime kõik magama.

44.peatükk

Sebastian magas mu kõval. Ma tõukasin teda natuke ja ta ärkas üles. „Mis eile õhtul juhtus?“ küsisin sosinal. „Sa minestasid, kui Eliise pärisisa meie peole tuli.“ Seletas Sebastian sosinal. Seejärel tõusin ma midagi ütlemata voodist üles, panin riidesse ja läksin kööki. Kui ma kööki jõudsin panid vanaema ja vanaisa teleka kinni ja küsisid, kuidas ma ennast tunnen. Ma vaatasin neile korra otsa ja jooksin nuttes basseini äärde. Selle peale vaatasid nad üksteisele otsa küsivate nägudega ning jooksid peale minu lahkumist Charlotte ja Robini juurde ja rääkisid mis juhtunud oli. Selle peale tulid ka kohale Eliise ja Sebastian. Mina aga istusin basseini ääres olevate kivide peale. „Ma rikkusin kogu nende peo ära“ ütlesin endale ja hoidsin oma juustest kinni. „Mul ongi mingi needus küljes“ ütlesin seejärel. „Sellest pidi tulema kõigi aegade kõige parem aeg mamma ja papaga aga nüüd olen ma siin ja nutan, sest ma olen neetud. Ma olen igal pool neetud, sellest ei piisanud, et kodust ära joosta. Miks mina? Kõik pidi ju hästi olema, ma olen taas oma pere juures tagasi. Mul on õde ja vend. Miks ma neetud olema pean? See on needus, mida keegi ei saa murda, isegi Võluri abi ei aidanud. Oh. Miks mina?“ ütlesin endale. Kõik teised olid tulnud alla ja nägid, kuidas ma seal üksi olen. Vaikselt hakkas vihma tibutama. Samal ajal teised vaidlesid, kes neist peaks tulema minuga rääkima. Lõpuks lubati Sebastianit. Ta tuli vaikselt minu juurde. „Keegi ei hooli minust. Keegi ei taha mind. Miks peaks keegi mind tahtma? Minuga tulevad igasugused jamad, igasugused tülid. Ma olen mõttetu koht siin maailmas.“ „Aga mina?“ küsis Sebastian. „Sina mind esimesena hulluks nimetasidki“ karjusin talle ja jätkasin „Hoia eemale, muidu hüppan vette!“ Sebastian jäi seisma  ja lausus  „Kallikene, kas sa siis ei mäleta, kuidas meil lõbus oli? Kuidas me metsas käisime ja lõbutsesime? Kuidas me õues olime ja läbimärgadena koju jõudsime? Ja meie toidusõjad. Need olid ju lõbusad.“ Tekkis pikem vaikus.  Pühkisin pisarad ära. „Mäletan.“ Vastasin siis vaikselt. „Aga vaata milline ma nüüd olen? Jah, ma saan kõndida, kuid ma minestasin, ma rikun alati kõigi meie plaanid ära. Sel pole enam mõtet, ma ei taha teile enam koormaks olla.“ jätkasin veidi aja pärast. Sebastian tuli mulle märkamata lähemale ja istus minu kõrvale ning ütles „Sul vähemalt veab, sa tead kuhu sa kuulud. Mina ei tea ju oma päris vanematest midagi  aga mul on olnud nii hea meel siin sinu ja teistega olla ja mitte midagi sellist poleks juhtunud, kui sina poleks siin meie juures. Kui sa arvad, et sa pole ise elus jõudnud palju head teha, siis mulle oled sa jõudnud head teha. Ma poleks kunagi arvanud, et sellises uhkes kodus elan. Palun sind lähme tuppa tagasi. Sa ei rikkunud kellegi jaoks midagi ära, pigem on huvitav, miks sa minestasid, kui Eliise isa tuli. Tahaksid sa sellest teistega arutada?“ „Sa mõtled, et?“ küsisin seejärel ja pöörasin pea Sebastiani poole ning pühkisin pisarad. „Mhmm“ noogutas Sebastian seejärel ning siis ma kallistasin teda. Sebastian näitas teistele okei märki sõrmedega ja kõik ohkasid kergendatult. Seejärel tulime Sebastianiga koos tuppa, kätest kinni hoides. Sebastian palus, et keegi meile sooja teed teeks, sest väljas olime taaskord juba läbimärjaks jõudnud saada. Pidime ka riided ära vahetama ja emme soovitas mul kuumas vannis ka ära käia. See oli tõesti lõõgastav koos vannivahuga. Vannis käigu ajal jutustas Sebastian ümber, mis oli juhtunud basseini ääres. Seejärel kuulsid nad, kuidas ma lasin vannist veevälja. Sebastian tuli ukse taha ja küsis, et kas ma vajan midagi. Ma palusin, et ta tooks mu kohvrist mu rohelise liblikaga särgi,  täpilised retuusid, valged sokid, pehmed ükssarve sussid ja  tumesinise kampsuni. Lisaks tõi ta veel sooja pruuni värvi bleedi ja minu jänku kaisuka. Tulime koos alla ja ma nägin, kuidas kõik istusid elutoas diivanil ja tugitoolidel. Nad olid juba väga muretsevate nägudega. Kuna kõik teised teadsid, et Tommy oli Eliise isa siis nad rääkisid temast kui lihtsalt Tommy’st, sest nad ei tahtnud Eliiset hüsteeriasse ajada. Charlotte alustas juttu esimesena „Sebastian rääkis meile kõigest, mis basseini ääres juhtus ja kullake sina ei pea ennast millegi pärast süüdi tundma. Süüdi on Tommy, et ta siia tuli. Kõik oleks olnud ju ilusti, kui Tommyt poleks tulnud?“ Noogutasin selle peale ainult. Eliise istus minu kõrvale ja ütles „Kõik saab korda, õeke“ ja toetas oma pea minu õlale. Jälle oli hea seda kuulda ja tema pead oma õlal tunda. „Meil on tegelikult teile üks üllatus varuks“ alustas Robin. „Me lähme täna õhtul Charlottega teatrisse ja teie saate mamma ja papaga aega veeta“ jätkas issi pärast lühikest pausi. „Õigemini, teile tulevad mõned sõbrad eilselt peolt külla ja te saate teha pidžaamapeo“  parandas emme Robini juttu. Rohkem polnud vaja väga öelda, sest mul ja Eliisel tõusis tuju taas lakke ja ma isegi naeratasin. „Mamma sa võid need kingid vist nüüd välja tuua“ ütles Robin. Mamma ja papa läksid kapi juurde ja võtsid sealt välja neli suurt karpi. „Me tahtsime tegelikult need teile juba eile üle anda aga anname siis täna. Siin on teile midagi pidžaamapeoks“ ütlesid mamma ja papa. Eliise sai omale gepardi kostüümi ja kuldsed sussid, mina sain omale roosa karu kostüümi ja roosad sussid ja Sebastian sai draakoni kostüümi ja punased sussid. Neljas karp oli ühele külalisele, kes pidi täna meiega liituma ning jääma ka sama kauaks mamma ja papa poole kui meie. Eliise läks oma kingi pärast niivõrd pöördesse, et läks kohe oma tuppa seda proovima.  Senikaua saime meie natuke arutada, kas needus võib olla seotud Tommyga. Kõik arvasid, et see võib nii olla, sest ta oli pärast Mirellist lahkuminekut nõudnud Eliiset omale. „Kas te siis tahate öelda, et ta tahtis tegelikult varastada ära Eliise aga varastas hoopis Lily? Ja nüüd on mitmel korral teie maja läheduses viibinud ja sellepärast Lily minestab ja kuuleb hääli“ küsis vanaema. „No, see võib nii olla. Arvestades seda, mis Lily mulle rääkis, kui ta esimest korda minestas. See peab midagi sellist olema“ lausus Sebastian. Kõik jäid aga kohe vait kui Eliise oma kostüümiga uhkeldades trepist alla tuli. „Jätkame vestlust hiljem“ jõudis Robin veel kiirelt sosistada. Kõik imetlesid tema kostüümi ja siis läksime meie Sebastianiga kostüümi proovima. Vanematele väga meeldisid meie kostüümid ja  mamma ja papa otsustasid meist pilti teha. Pärast mõne kümne mitutist fotosessiooni tõid vanavanemad välja kogu toidu, mis oli meile mõeldud. Mõne aja pärast kostus ukse kell ja ukse taga oli...

43.peatükk

Hommikul olid teised juba üleval, kui mina alles tõusin. See oli kuidagi iseenesest mõistetav, et mulle kogu see sõit ja öö oli olnud raske.  Ronisin voodist välja. Panin selga oma valge  linasest kleidi, mille käevarukatel ja kleidi alumises osas oli ilus heegeldatud pits, kammisin oma juuksed ja läksin kööki. Köögis aga polnud kedagi. Läksin istusin ühe puki peale ja vaatasin, et mulle olid pannkoogid virna jäetud, kõrvale oli lõigatud palju puuvilju, jäätist, šokolaadikastet ja joogiks oli piim. Kui ma olin endale koogid ette tõstnud ja šokolaadikastmega üle valanud nägin, elutoa aknast, et teised tegutsesid õues. Papa niitis muru, Sebastian ja issi küpsetasid liha (kust ma tean, et liha ja mitte kala, on see, et veranda aken oli lahti ja sealt jõudis lõhn tuppa), emme, mamma ja Eliise rohisid peenraid. Ühtäkki nägi Robin, et askeldasin köögis ja ta tuli ukse juurde ja ütles, et võin õue tulla sööma. Mul oli pisut raskusi söögi viimisega ja Sebastian tuli mulle appi. Mina võtsin pannkoogid ja tema võttis kruusi piimaga. Õues istusin ühele toolile, mille kõrval oli lauake. Seni kaua kuni sõin tegutsesid teised edasi. Mind pandi tähele alles siis kui olin oma nõud kööki kraanikaussi asetanud ja tagasi verandale jõudnud. Nii pea kui olin jõudnud tuli Eliise lausa joostes minu juurde ja küsis: „Kuidas sa magasid, õeke?“ „Hästi, ma arvan“ ütlesin talle. „Tahad ujuma minna?“ küsis ta siis minu käest. Ma polnud kunagi ujumas käinud. Õigemini, ma isegi ei teadnud, mis asi see on. „Kas see on mingi mäng“ küsisin Eliise käest sosinal ja kahtleval häälel. „Ei, tobuke“ ütles ta, hakkas naerma ja jätkas siis „see on spordi tegemine vees. Mamma ja papa õpetasid mulle eelmine aasta ja nüüd ma täitsa oskan juba. Nad võivad sind ka õpetada, ma arvan.“ „Emme, kas me ujuma võime minna kui papa lõpetab niitmise?“ küsis Eliise emalt. „No, ma ei tea, Lily ei oska veel ju“ oli ema vastus sellepeale. „Aga ta võib ju ka kätistega nagu mina“ tuli Eliisel mõte. „Noo siis küll“ ütles ema. „Lähme vahetame siis riided ära“ tegi Eliise ettepaneku ja nii me tegime. Jooksime pool võidu üles oma tuppa võtsime kohvrist trikood ja läksime vannituppa vahetama. Eliise trikoo oli roosa ja tal olid erinevat värvi ja moodi jäätised selle peal.  Minu oma oli valge mustade täppidega. Eliise pani oma juuksed patsi ja aitas mul ka, aga minu pats ei tulnud tal väga hästi välja, mille peale ta ütles, et las emme teeb sulle. Siis ta ütles, et oleme valmis ja lähme võtame garaažist meie ujumisvahendid. Tõesti, kui me garaai juurde jõudsime oli seal madratseid, kätiseid, ujumisrõngaid, ujumispallid, ujumisprillid. Kahekesi püüdsime siis välja valida, missugused asjad me võtame ja üritasime need siis basseini äärde saada. Selleks ajaks oli vanaisa lõpetanud niitmise. „Lily, tule korra siia“ kutsus ema mind. Läksin tema juurde ja siis ta ütles „Teeme sulle ikka korralikud patsid ka. Lähme kõigepealt kööki ja ma pesen käed mullast puhtaks.“ Läksin tema järel kööki ja ootasin, millal ta oma käed ära peseb ja mulle patsi teeb, sest basseini minek tundus nii äge ja ma tahtsin juba seal olla. Tema otsustas mulle hoppis punuda kaks patsi. „Aitäh, emme“ ütlesin ja jooksin basseini poole, kus Eliise juba see ulpis. Ta proovis madratsi peale kätistega hüpata aga hüpas koguaeg mööda või noh madrats läks ta alt ära. Küsisin, et kas tal poleks lihtsam madratsit kinni hoida ja peale ronida. Ta oli üllatunud, et ta ise selle peale ei tulnud aga ta jätkas ikka samamoodi edasi. Ma ei oskanud midagi teha. Istusin lihtsalt basseini äärel ja kõlgutasin oma jalgu vees. Meie tegemisi oli jäginud Sebastian ja ta küsis issilt „Kas ma võin ka minna?“ „Muidugi võid, ega ma sind kinni ei hoia. Liha on ka kohe nii kui nii valmis ja siis ma mõtlesin ise ka tulla natuke jahutada. Siin grilli ääres kuuma päikesega pole väga lõbus“ ütles issi selle peale. Sebastian läks kiirelt tuppa ja pani oma ujumispüksid jalga. Need olid erinevate sinise varjundiga triibulised põlvedeni ulatuvad püksid. Verandale jõudis karjus ta, et kõik teda vaataksid. Ta jooksis trepist alla ja hüppas vee alla nii, et ujus Eliise madratsi alt läbi ja välja tuli basseini teises otsas. Kõigile see meeldis ja nad plaksutasid. Eliisele meeldis see muidugi kõige rohkem. Ta naeris ja karjus „Tee veel! Tee veel!“ Sebastian tuli  teisest otsast välja, läks basseinist eemale ja jooksis basseini poole, ja seekord tegi saltot ja kukkus plärtsti vette, ujus jälle teisele poole ja tuli siis välja. Eputis siuke mõtlesin ma, aga ma ei mõelnud seda halvaga ja see ajas ikkagist naerma. Kui sega kõike nägi issi siis tahtis ta ka näidata, mis ta oskab ja Sebastianile väikese väljakutse sellega esitada. Issi lõpetas kiiruga liha küpsetamise ja võttis siis särgi seljast. Ilmselt oli tema ainus, kes teadis ette, et saab ujuma minna. Ta hüppas esimesena pommi ja ronis siis sama moodi teiselt poolt välja. Seekord jooksid nad koos ja hüppasid pommi ja ujusid teine teisele poole siis hüppasid nad veel kõhuli ja sellili ja saltot ja selleks ajaks oli issi juba väsinud. Siis tuli ta vees kõndides minu juurde ja küsis, et kas ma ka tahan vette tulla. Ta tahtis mind ujuma õpetada. Robin tõi mulle kätised ja aitas need kätte panna, ning aitas siis mu vette. Olgugi, et mul olid kätised näitas ta mulle paar liigutust ette, kuidas saaksin paremini edasi liikuda. Ma siis proovisin teha nii palju järgi kui oskasin ja aru sain. Veidi pärast õppimist ütles mamma, et söök on valmis ja me peame minema riided ära vahetama.  Söögiks oli mandli-maasika salat ja issi ja Sebastiani poolt küpsetatud liha, joogiks oli apelsinimahl. Sõime ka seekord verandal. Söögiajal rääkis Eliise muidugi kogu aja kui ägedalt issi ja Sebastian hüppasid. Tal oli selle kohapealt kõige parem vaade ka.  Kui söök oli söödud aitasime nõud nõudepesu masinasse panna. Mamma rääkis siis, et õhtul tuleb neil väike istumine. Siin kohal peaks mainima, et väike see küll polnud aga sellest hiljem edasi. Seega tuleb minna poodi süüa ja muud ostma. Nii me saimegi siis kogu perega sõita alla linna poodi. Brisbon oli palju suurem, kui meie oma, tegelikult meie oma oligi pigem pisut suuremat sorti küla. Selles linnas oli kõrgeid hooneid ikka väga palju. Seda oli juba meie toa aknast näha. Linna minekuks panime Eliisega sarnased kleidi ainult värvid olid teist pidi. Mina kandsin valget mustade täppidega kolmveerand käistega kleiti, tema musta valgete täppidega, jalga panime ühesugused heledad kingad. Eliise tahtis, et emme talle pärga punuks, see sobis talle hästi. Mulle tegi emme krunni. Nii olime meie valmis minekuks. Sebastian kandis  viigipükste sarnaseid tumesiniseid pükse ja valget t-särki ja päikse prille, jalas olid tal tennised. Oi ta nägi nii šikk välja nendes riietes. Kõik oli nii kokku valatud. Kohe näha, et Robinil on hea maitse, sest tema aitas need riided välja valida. Kui me autosse läksime istusime me nii: lapsed ehk mina, Sebastian, Eliise kõige taga, mamma ja emme keskel ja issi ja papa kõige ees. Kuni alla sõitmiseni jõllitasime Eliisega mõlemad Sebastianit. Tema pilgust oli näha, et tal oli väga ebamugav. Õnneks see muutus, kui me alla jõudsime siis vaatasime me rohkem väljas olevaid maju ja inimesi. Enne poodi minekut peatusime ühe kohviku ees. Eliise oli üllatunud ja küsis: „Kas teil on tõesti juba kõht tühi? Me ju alles pool tundi tagasi sõime.“ Teised hakkasid sellepeale naerma ja mamma seletas, et siin me joome natuke kohvi ja paneme tegevus plaani paika ja siit saame suure koogi kätte. „Kooooookiiii“ venitas Eliise hästi pikalt ja ta nägu tõusis naerule. Teda on vist üldse võimatu vihale või nutma ajada. Aga noh koogid on muidugi head ja miks keegi peaks koogi pärast nutma hakkama. Niisiis me läksime kohvikusse ja istusime. Vanemad jõid tõesti kohvi aga meie võtsime limonaadi. Plaanid peetud läksime ühte linna suurimasse kaubanduskeskusesse. Kõige pealt saadeti meid lapsi, mamma ja pappaga riidepoodi. Seal saime endale välja valida õhtuks riided. Kui olime Eliisega endale riided leidnud ja neid proovikabiinis proovinud ning mammale ja papale näidanud, küsis Eliise „Miks ma üldse siis riideid pidin kaasa võtma kui me siin uued ostame? Ma oleks saanud rohkem mänguasju kaasa võtta.“ Ka sellepeale hakkasid kõik naerma aga Eliise seekord vastust ei saanud. Seni kaua käisid emme ja issi papale ja mammale kingitust ostmas ja  viisid selle auto peale. Pärast seda toimus vahetus ja me pidime emme ja issiga ringi jalutama. Sel ajal otsisid mamma ja papa meile kingitusi ja viisid need auto peale. Seejärel suundusime kõik toidupoodi. Sealt ostsime väga-väga palju süüa. Paar korda tekkis isegi küsimus, et kes selle kõik ära süüa suudab. Peale seda suundusime koju tagasi. Koju jõudes oli kõigil juba kõht tühi. Sõime siis veel liha ja salatit. Edasi hakkasime kõik toitudega tegelema. Neid oli nii palju, et ma ei jõua kõiki nimetadagi: palju salateid, ahjukartuleid, kala ja kana liha, suupisteid jne. Kui toidud olid enamvähem valmis aitasime mammal ja papal veel lauda katta. Laud oli vaja katta 24 inimesele, see oli mõeldud täiskasvanutele ja veel teine laud 15 lapsele. Seda tundub palju. Kokku oli siis 39 inimest. Kui lauad olid kaetud saatsid mamma ja papa meid oma tuppa, et me mõtleks välja mõned mängud, mida lastega mängida. Me suutsime mõned mängud välja mõelda küll, enamus olid siiski vanemate kaasamisega. Üks oli hernekottidega, mida peab peapeal hoidma ja vanemad saavad käsklusi jagada. Teine oli Ketikull. Kolmas oli aardejaht. Vaevalt olime viimase mängu välja mõelnud, kui emme tuli ja ütles, et peame riideid vahetama hakkama, sest külalised tulevad varsti. Me Eliisega panime jälle sarnased kleidi, mina panin sinise ja tema pani roosa. Need olid pisut pidulikumad riided. Sebastian aga tahtis samade riietega olla nagu ta enne. Seejärel tuli kiirelt aardejahi jaoks vajaminevad asjad ära peita. Taaskord jõudsime napilt viimase asja ära peita kui külalised juba tulid.  Tervitasime kõiki viisakalt ja siis saime tegelikult teada, et vanaemal ja vanaisal oli 25.pulmaastapäev. Vanemate lauas oli palju rääkimist. Kõik me tädid ja onud ja mamma ja papa sõbrad olid kokku tulnud. Laste lauas oli aga vaikus, võiks isegi öelda, et piinlik vaikus. Vaikus kadus ära alles siis, kui Eliise pärast söömist karjus „Hakkame nüüd mängima!“ Sellega olid kõik nõus. Seejärel läks Sebastian täiskasvanute laua juurde ja palus endale tähelepanu pöörata. Ta alustas sõnadega „Nii nüüd on meil teie kõigi abi vaja...“ ning seletas ära esimese mängu, milleks oli hernekoti mäng. Küsis veel, et kas kõik said aru. See mäng kestis meil päris kaua ja päris mitmel kukkus kott vahepeal maha. Eliisel ei kukkunud kordagi. Pärast seda mängu said vanemad oma juttudega jätkata. Lapsed läksid õue aardejahti mängima. Tiimid jagati võrdselt, kapteniteks olime meie kolmekesi ja me tohtisime öelda, kas koht on soe või külm. Ka see mäng kestis kaua ja pärast seda läksime tuppa torti sööma.  Vaevalt olime tordi söömise lõpetanud kui käis ukse kell. Robin läks vaatama, kes seal on. Seal oli... Tommy. Tommy oli Eliise isa enne, kui Mirell ja Tommy lahutasid aga Eliise teda ei mäleta. „Mis sa siit tahad?“ küsis Robin kurja häälega ja jätkas „Sa tead, et sind ei taha siin keegi.“ „Vale puha“ karjus Tommy ja üritas uksest sisse tungida, see tal peaaegu õnnestus, kuid nii pea kui ma Tommy’t nägin minestasin. Kõik kogunesid minu ümber  „Lily, mis juhtus?“, ja „Lily on sinuga kõik korras?“ kuulsin veel nende suust enne kui uinusin. Seejärel läks papa ukse juurde ja karjus ka Tmmy peale „Mine siit nüüd heaga ära! Muidu kutsun politsei. Minu lapselaps minestas.“ Mind veeti kiiresti laste tuppa ja pandi voodisse. Kõik lapsed tulid muidugi järgi aga ega keegi neid ei keelanud. Sebastian ronis minu kõrvale voodisse ning pani mu pea tema rinnale. Sellega lõppes selle aastane pulmaaastapäeva pidu. Kõik teised hakkasid ka vaikselt koju minema. Emme oli šokis ta ei teadnud, mida teha. Ma ärkasin alles hommikul üles.

42.peatükk

Hommikul oli päike juba kõrgel kui me üles saime aga Robin ja Charlotte olid juba ammu üleval. Nad olid ära joonud paar tassi teed ja nägid üsna rahulikud ja muretud välja. Nad olid hästi puhanud ja rõõmsad. Nende näod olid üldse kuidagi kavalad. Kui me kööki astusime jäid nad koheselt oma teemaga vait ja ütlesid: „Tere hommikust, lapsukesed, kuidas magasite?“ „Üsna hästi“ kostus meie kõigi suust või noh midagi selle sarnast. Istusime kiiruga lauda ja hakkasime sööma omletti,singi ja värskekurgi võikudega. Kõrvale oli muidugi jälle tee aga seekord mingi punane. Kibuvits oli vist selle nimi. Kuna me ka seekord sõime vaikuses, saime aru, et midagi on viltu. „Miks te kõik nii vaiksed olete?“ küsisin arglikult. „Meil on teile üks teadaanne“ ütles siis Robin ja tema suu läks naerule. „Me lähme täna“ alustas Robin „mamma ja papa juurde“ lõpetas Charlotte. „JEII“ kilkas Eliise rõõmust. „Meie pole neid näinudki“ ütlesin ma vaikselt ja naeratasin „siis saabki olema põnevam.“ „Ruttu lähme pakime asjad ära“ ütlesime Eliisega koos ning jooksime lastetuppa. Sebastian jäi veel emme ja issiga kööki istuma. „Mõtlesime, et teil on nii parem, siis äkki suudate unustada, mis siin paar päeva toimus ja saame seal lõbusasti aega viita“ jõudis Robin vaevalt oma lauset lõpetada kui Eliise tagasi tuli ja ütles natuke nördinult „Aga meil pole ju autot!“ Sellepeale hakkasid emme ja issi millegi pärast naerma. „Kullakesed, ma ostsin meile auto“ ütles Robin, mille peale muidugi Eliise hõikas „Jess“ ja hüpas üles ning tuli siis minu juurde tagasi. Robin ja Sebastian leppisid kokku, et lähevad käivad poes ja ostavad kõik vajaliku kaasa. Samuti oli Sebastianil riietest puudust. Charlotte tuli meile appi pakkima, sest selle aja jooksul oli Eliise mahutanud oma kohvrisse kõik mänguasjad aga mitte ühtegi riideeset. Arusaadav, et nii väike laps ei oska veel mõistlikult oma asju pakkida. „Eliise, kas sa riideid ei kavatsegi kaasa võtta?“ küsis Charlotte pool naljaga. „Need ei mahu“ ütles Eliise vastu. „Nii“ alustas Charlotte oma lauset „mõlemad võite kaasa võtta viis mänguasja.“  Eliisele see mõte küll väga ei meeldinud. Tema arvas, et kui ta kellegi maha jätab siis ta solvub. See oli nii armas temast. Küll aga emme proovis talle seletada, et ei solvu, sest sa jätad ju teisi ka maha ja siis nad saavad koos lõbutseda. Asjade pakkimine võttis nii kaua aega, sest kõik pidi korralikult kokku voltima. Kui kõik sai pakitud ja vedasime oma väikesed kohvrid kööki siis nägime emme ja issi kohvreid, mis olid kolm korda suuremad. Ei tea, kas mõne neist sees oli telekas ka, sest mõõtmed andsid küll juba teleka välja. Uksele lähemale liikudes, kuulsime, kuidas Sebastian ja Robin asju auto peale pakkisid. Kiiresti panime oma jalanõud jalga ja läksime õue, sest me tahtsime vaadata, missuguse auto meile issi ostis. See auto oli suur. Seal oli kaheksa istet. Imestasime küll, et miks nii palju, sest meid oli kokku ju ainult viis. „Äkki me sõidame mamma ja papaga ka kuhugi?“ sositas Eliise mulle kõrva. Ma ainult naeratasin talle ja läksime oma kohvritega auto poole. Sebastian oli nii armsalt ja kenasti riides: lühikesed mitme värvilised püksid ja valge t-särk ja tossud. Isegi ühe kohvri olid nad ostnud, mis oli ka riideid täis. Robin aitas veel meie kohvrid ära panna . Tõi seest veel enda ja Charlotte kohvrid ja nii me hakkasime minema. Autos istusime me nii, et Robin sõitis ja tema kõrval istus Sebastian. Charlotte laiutas üksi kolme kohapeal keskel, ilmselt sellepärast, et meid paremini kuulda, kui me midagi tahame ja tema ümber olid igal pool kotid söögi ja joogiga, meie Eliisega istusime kõige taga kumbki akna pool.  Robin sõitis selle autoga esimest korda, ninga tal polnud aimugi kõikidest nuppudest, kangidest ja ekraanidest, mis tal autos on. Ühel hetkel avastasin ma, et me saame autost multikat vaadata. Lülitasin kogemata enda ees oleva ekraani sisse, emme otsis mulle kõrvaklapid ja nii ma siis vaatasin midagi, mida ma enne näinud ei olnud. Seda nähes tahtis ka Eliise multikat vaadata. Tema muidugi vaatas multikat, mis oli ta üks lemmikumatest. Kui multikas oli läbi saanud olime me möödunud juba mitmest linnast ja oli aeg minna natuke jalgu sirutama, sest sõita oli veel 11 tundi. Jalutasime natuke linnas mida kutsutakse Oren. Oren oli imekaunis väike linnake, kus oli mitu head söögikohta ja palju ilusaid parke. Ühte parki läksime jalutama. Selles olid nii ilusad suured puud ja ilusad lilled ümber ringi. Pargi keskel oli kaks järve jõega ühendatud ja seal oli palju parte. Neile viskasime silla pealt saia. Kui olime tunnike puhanud ja jalutanud läksime tagasi autosse ja hakkasime edasi sõitma. Seekord oli järgmise peatuseni aega kaks tundi ja selle aja otsustasime magada rahulikult. Muidugi teised senikaua rääkisid juttu. Robin ja Charlotte rääkisid natuke mammast ja papast, et tal oleks kergem nendega ära harjuda. Meid aeti üles alles siis kui hakkasime autoga laeva peale sõitma. Seal saime aega veeta mängudetoas, kus me saime endale veel palju uusi sõpru, keda ilmselt kunagi enam ei näe, ja saime ka lõpuks korralikult süüa. See oli vist meie õhtusöögi eest, sest sõita oli veel kuus tundi. Lõpuks saime laevalt maha. Selgus, et mamma ja papa elavad hoopis teises riigis ja sellegi kõige kaugemas nurgas. Meie hakkasime sõitma Moumerist, mis on nende riigi pealinn, Brisbon’i. Seekord vaatasime meie Eliisega kaks multikat ära ja emme magas.  Kui meil said multikad vaadatud hakkas Eliise rääkima, mida lõbusat olid nad eelmine aasta mamma ja papaga teinud. Neil paistis olevat olnud väga lõbus ja see tegi mind natuke kurvaks, kuna ma nägin neid ju esimest korda. Kui Eliise minu kurba meelt märkas ütles ta „Ära muretse, ma arvan, et see aasta saab meil palju lõbusam olema“  ning jätkas pärast lühikest pausi „vaata eelmine aasta olin ma üksi seal ja aegajalt oli mul igav ka aga seekord olete sina ja Sebastian.“ Seejärel patsutas ta mind õlale. Siis me mängisime veel tunnikese ja siis hakkasime välja vaatama ja ooama milllal kohale jõuame. Mamma ja papa maja oli hästi suur ja selles oli väga palju tube. Võiks isegi öelda, et nad olid väga rikkad. See oli nii armas, kuidas nad meid vastuvõtsid oodates meid juba värava juures ka ütlesid Robinile kuhu ta auto parkida võib. Nende maja oli kahekordne ning neil oli bassein. See järel juhatati meid tubadesse. Meie tuba oli muutunud. Nii vähemalt ütles Eliise aga see tuba meeldis talle rohkem. Meil oli toas mingil põhjusel neli voodit. Need olid narivoodid, ühe redeliga. Eliise otsustas kohe ära, et tema tahab all magada. Mina tahtsin kindlasti üleval magada ja Sebastian valis ka alumise voodi. Meie toas oli ka veel rõdu, millelt avanes imeilus vaade öisele linnale. Kui me olime saanud asjad lahti pakkida kutsus mamma meid teed ja kooki sööma. Mamma oli väga imestanud, et Eliise on nii pikaks juba kasvanud, võrreldes eelmise suvega. „Mamma, vaata“ alustas Eliise oma lauset „need on Sebastian ja Lily, minu õde ja vend.“ „Oi Lily ja Sebastian, nii hea meel on teid viimaks näha“ ütles vanaema. Nii me siis jutustasimegi natuke aega. Sain ka vanaemale rääkida kõigest, mis meil Sebastianiga juhtus. Kui ma lõpetasin siis oli aeg juba nii hiline, et pidime ära magama minema. Ega ma kohe magama jääda ei saanudki, pikutasin oma voodis ja nägin läbi ringi kujulise akna kuud. Külmavärinad jooksid üle kogu keha ja pidasin paremaks keerata selg seina poole. Seejärel jäin ma magama.

41.peatükk

Järgmisel hommikul ärgati vara. Skaneeriti mu jalgu ja läksime kohe teele. Kuna eelmisest õhtust jäi veel palju toitu üle siis võtsime selle kaasa. Tee meie majani oli pikk. Paar korda pidime puhkama ka.  Lõunaks jõudsim ühe koopani, kus elas see arst või noh võlur, kes mind kõige esimesena üle vaatas. Sebastian läks ja koputas uksele ning kui võlur välja astus rääkisid nad arusaamatus keeles natuke aega ja siis Sebastian osutas mulle. Võlur tuli lähemale, katsus mu pead ja lausus kaks fraasi „Le mauvais esprit est séparé de ce corps“ ja „Âme tu es sauvé“. „Vauu“ kostus selle peale Eliise suust. Nad kõik nägid, kuidas Võlur oma käe mu laubale pani, see hakkas kollaseks ja lõpuks punaseks minema ning pärast esimest lauset see kollakas-punane ära kadus. Teise lause ajal nägid nad kuidas tema käest mulle sinist laubale läks. See tekitas pisut külma värinaid ja ehmatust. Ma tundsin, kuidas miski mu seest oli ära läinud. Me skaneerisime mõne aja pärast minu jalgu ning siis helises telefon. See oli arst Plainorb, kes uuris, et mida me just tegime. Kogu süsteem oli välja lülitanud. Charlotte rahustas neid ja ütles, et tuleb haiglast läbi ja räägib arstiga aga seda umbes kahe-kolme tunni pärast. Tänasime viisakalt Võlurit ja hakkasime tagasi linna minema. Linnas peatusime haigla juures ja kõnelesime arstiga pisut. Arstil ei olnud selle üle hea meel, et me kasutasime muud ravivõtet, mida tema oli meile õpetanud. „Aga me arvame, et tegu võis olla loitsuga, arvestades viimaste päevade sündmusi. Tema kannul käisid pahad vaimud, kes üritasid teda hulluks ajada, kuid Võlur sai sellega hakkama“ seletas Sebastian kuna ta oli ainus, kes võlusõnu mõistis. „Nuujaa aga te oleks võinud vähemalt mulle öelda.“ Pahandas arst see peale. Siis jätsime arstiga hüvasti ja läksime koju. Koju jõudsime siis kui päike hakkas vaikselt looja minema ehk siis oli aeg kiireks söögiks ja magama minekuks. Seekord tegi emme pastat ja kõrvale mahla. Kui söök sai söödud läksime kõik magama. Kõik teised said magama minna aga Robin ja Sebastian jäid veel üles, kuna Sebastiani voodi polnud ikka veel üles seatud. Nii nad siis veidi aega kopsisid. Voodi pandi minu voodi kõrvale ja see tegi muidugi Eliise väga kadedaks. Niisiis lükati ka Eliise voodi minu oma kõrvale. Robin soovis meile head ööd pani meile multika telekasse käima ja jättis igaksjuhuks tule põlema. Kardina jättis ka igaksjuhuks alla, sest keegi ei teadnud, kas salapärane tegelane luusib ikka meie maja ümber või enam ei luusi. See öö saime kõik kenasti magada.