Me kõndisime kaks tundi ja jõudsime kohale
kõht oli selleks ajaks juba tühjaks läinud. Jõudsime linnaväravate juurde ja
avastasime, et vana kuningas on surnud ja on määratud uus. Selle asja hea pool
oli vaid see, et keegi enam mind ei mäletanud. Ma olin kui tühi inimene nende
jaoks. Nad ei pannud mind isegi tähele. Me läksime vaid turu peale ja ostsime
süüa nii palju, et talveni peaks ära elama. Kogu päeva veetsime linnas, kus ma
olin küll olnud, kuid mis oli muutunud, väga paljud majad ei olnud enam
sellised taluhooned nagu siis. Need olid täiesti modernsed majad nagu oleks
vahepeal sajandeid mööda läinud. Raske oli seal küll olla, kuid elasin siiski
üle.
Käisime siis kogu linna läbi. Vaene
Sebastian, ta näitas, kus tema maa asus ja selle peale oli ehitatud suur
pilvelõhkuja. Vanast vaesest linnast polnud midagi enam alles. See hakkas juba
suur linnaks muutuma. Nüüdseks elas seal ka palju rohkem inimesi kui enne. Maju
oli nii palju.
Sellest käigust jäi mulje nagu oleksime
hüpanud ajast edasi ja tagasi. Ma ei suutnud veel uskuda, et see oli jätkuvalt
sama linn, kus ma vanglas olin olnud. Uskumatu või ei aga läksime kiirelt
minema, sest õues hakkas juba pimenema. Tuli minna veel eriti kiirelt, et enne
täiesti pimedat koju jõuaksime.
Koju jõudes oli päike just loojunud ning me
asusime sööki tegema. Sebastian õpetas mulle, kuidas kartuleid koorida ja
keeta, kuidas salateid valmistada ja kõike muud. Temaga õpimine oli põnev, sest
see nägi välja nagu toidusõda vahepeal. See pole küll ilus aga ausalt ma olin
jahune. Nägu oli jahuga koos isegi juuksed ja riided ka veidike. Pidin siis pesema
minema, et ikka korralik välja näeks. Mõne aja pärast oligi toit valmis.
Hakkasime siis sööma, kuid äkitselt....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar