6.Peatükk

Kui mu lugu sai läbi läksime magama. Olime ehitanud oma toa nii, et oleksime koos ühes toas, kuid mitte ühes voodis. Meie jaoks oli vaid koos olemine oluline. Üksinda poleks ma suutnud veel olla. Ma kiindusin sellesse poissi üha rohkem ja rohkem, ta isegi hakkas mulle väga meeldima. Raske oli magama minna vaikides, rääkisime veel pikalt isegi voodis lamades. Aga see selleks.

  Hommikul ärkasin taaskord temast enne, mis sai juba harjumuseks, kuid seekord ei läinud ma majast välja, kuigi meil oli veel väga palju remontida. Ma läksin maja peale jalutama. Olin küll kõik kohad läbi käinud, kuid lootsin leida siiski uusi kohti. Selles majas tundsin end suhteliselt hästi. Leidsin ühe salapärase luugi, mis viis põranda alla. Avasin luugi ja vaatasin, kuhu ta täpsemalt viib. Kui kuulsin imeliku häält sealt alt jooksin kohe Sebastiani juurde ja äratasin ta üles. Hakkasin talle kiiruga seletama „ Ma tõusin enne sind ja läksin maja peale uitama ja nägin mingit luuki ja siis ma avasin selle ja...

 Ja sealt kostus mingisugune kahtlane heli ja ma pani ruttu luugi kinni ja jooksin siia. Sebastian, ma kardan!” Sebastian proovis mind rahustada, kuid tulutult. „Lähme vaatame, kus see luuk on?” ütles ta ning me läksime ja ma näitasin, kus see salapärane luuk on. Kui jõudsime polnud seal aga midagi. Jah, luuk oli, kuid see ei viinud kuhugi. Vastupidi sellel olid telliskivid ette müüritud. Äkki ma kujutasin seda vaid endale ette?  Sebastian vaatas mulle otsa ja hakkas naerma „ Kullakene ära nüüd hulluks ka mine, näed siin pole ju midagi.”

5.Peatükk

 Kui ma sisse astusin tuli ta minu juurde ja hakkas minuga pahandama „Kus kohas sa küll olid? Ma otsisin sind igalt poolt! Kas sa tead mis kõik oleks võinud sinuga metsas juhtuda? Ära enam kunagi nii tee !!!” Ma hakkasin nutma. Ma arvasin et teen talle head kui lähen ja otsin midagi, kuid ilmselt ei teinud. Ta hakkas kohe mind uuesti lohutama „ Ma lihtsalt olin kohutavalt mures, ma hoolin sinust väga. Ma ei tea mida ma teeks kui sinuga midagi halba juhtuks.”  See jutt muutis mind veidike rahulikumaks ja ma ei nutnud enam. Ta veel uuris, et mis ma seal õues tegin? Ma siis rääkisin, et otsisin maja jaoks materjali. „Tobuke, meil on siin palju mida saab kasutada,” ja ta puheks naerma. Ta tõi mingid kahtlased purgid ja me hakkasime maja värvima seest poolt. Sebastian oleks nagu valmistunud ette, et ta läheb üksinda majja elama ja kavatseb seda maja uuendada. Me värvisime ja värvisime õhtuks oli meil üks tuba valmis. Me saime ka mingid voodid ja muud asjad kuskilt teisest majast. See oli väidetavalt tema eelmine maja. Me töötasime päris kaua kui öö oli kätte juba saabunud. Me hakkasime siis veel sööma. Sebastian küsis „Me oleme kaks päeva juba koos, kuid ma ei tea kuidas sind kutsuda, mis me sulle nimeks paneme?” „Lily” vastasin koheselt. „ See on küll ilus nimi! Kust sa küll sellisele mõttele tulid?” Ohkasin sügavalt ja rääkisin talle kogu loo ära, mis oli juhtunud enne kui ma teda kohtasin. See võttis mult taaskord jõu ära ja pisarad hakkasid voolama, kuid hääl ei muutunud.

4.Peatükk

   Kui meil sai söök söödud läksime magama. Tal oli ikka päris korralikult asju kaasas, meil oli madrats, tekk ja padi. Ta ütles et mina magaksin seal ja tema magab minu kõrval. Kui ma rahulikuks jäin ja olin pool unes kuulsin ma vaikselt järgmist juttu...

 Ta on nii ilus tüdruk, ma pole varem sellist näinudki. Tal on imeilusad juuksed. Ta lõhnab imeliselt, võiks lausa öelda, et ta meeldib mulle. Ta on imeilus ma ei väsi seda kordamast. Kõige ilusam tüdruk üldse kogu maailma peal. Ma pean teda veel küll korralikult õpetama, kuid ma usun, et ta saab aru, et see on tema enda huvides. Mul on ikka hullult vedanud, et ma temaga kohtusin, ma ei usu seda ausalt öelda veel siiamaani...

 vot sellist juttu kuulsin ma. See oli ikka nii ilus ja ta ütles veel, et ma meeldin talle. Ma küll ei teadnud, mida sõna ”meeldima” tähendab aga see tundus väga hea sõna. Ma kuulsin ainult poolt juttu ja jäin magama. Ärkasin hommikul enne teda üles ja hakkasin otsima asju, millega oleks võimalik maja renoveerida. Ma käisin metsas ringi ja otsisin materjali, kuid ei leidnud midagi. Kui ma olin ära läinud ärkas ta üles ja hakkas mind otsima. Ta arvas, et ma põgenesin. Sebastian oli ikka päris mures.

3.Peatükk

Õhtul ma sättisingi end minema, keegi kuningalossist välja ei raatsinud mind saata ja nii ma pidingi üksi minema hakkama. Mäletasin veel teed, mida mööda ma siia jõudsin ja seadsingi oma sammud tagasi maja juurde, kus ma enne olin.

  Kõndisin päris mitu tundi kuni lõpuks jõudsingi sinna majani. Nende paari päeva jooksul, mis ma olin veetnud seal linnas oli see maja veel rohkems segasemaks läinud. Mul oli kahtlane tunne, et seal elab veel keegi, kes igapäev seal ei ööbi. Mul oli juba suur hirm sinna majja minna, kuid mul ei jäänud muud üle....

Vihma hakkas sadama ja tuul tõusis. Ma läksin siis tasakesi majja sisse ja nägin seal... Ma nägin seal ühte.... ühte varju, varju, mis meenutas mulle nagu last, nagu poissi.

  Ma hüüdsin: ,, Hei, kes sa oled?” Ta vastas:,, Minu nimi on Sebastian. Aga kes sina oled ?” Ma ei osanud talle midagi vastata, kas ma peaksin talle valetama või siis nagu tõtt rääkima. Ma ütlesin,, Ma ei tea, kes ma olen.” Selle peale oli ta päris ehmunud näoga,, Kuidas sa ei tea, kes sa oled?” Ma tundsin ennast päris sandisti ja puheksin nutma. Ta tuli ja püüdis mind lohutada,, Pole hullu kõik on korras, tahad ma hakkan su sõbraks?” ning jätkas,, hakkame koos siin elame teeme selle koha korda ja kindlasti on sul kõht tühi. Kas on?” Ma suutsin talle vaid noogutada. Sebastian läks kohe ja tõi mingi piknikukorvi, mille sees oli päris hulganisti süüa. „Söödame sul kõhu täis ja siis paneme su magama ja hommikul hakkame koos maja renoveerima.” Ta rääkis mulle pikalt ja laialt kõigest, millega ta tegeles enne kui siia majja tuli. Ta rääkis, et ta vanemad on surnud ja õde ega venda tal ei ole ja tal on väga hea meel, et mina siin olen. Ma kuulasin teda suure huviga, tal oli elus ju nii palju juhtunud, mul aga mitte midagi.

2.Peatükk

Ma ei saanud veel aru , mis toimub aga väidetavalt oli see siin külas keelatud, see imestas mind väga. Kuningakojas uuriti minult, kes ma olen, kus ma elan, kes mu vanemad on jms. Kui ma vastasin kõigele, et ma ei tea endast midagi, kuid ma võin teile näidata kus ma elan siis nad pidasid kõike naljaks, ning mind saadeti vangi. Minuga ei tohtinud rääkida, ükskõik, mida ma ka ei öelnud. Valvurid ei tohtinud mulle midagi öelda. Minu kong oli suur ja suhteliselt hall. Mul oli vaid üks sinine tekk. Ma olin ainus vang kogu küla peale. Mul polnud ühtegi lähedast inimest.

   Seal ma siis istusin neli päeva, kuni tuli kuningas. Selleks ajaks kui ta tuli olin ma välja mõelnud, et pean talle valetama, et välja saada. Kui kuningas tuli ja küsis, mis mu nimi on ütlesin ma, et minu nimi on Lilly An. Ma ei tea küll, miks kuid see oli ainus mis mul pähe tuli. Kuningas sattus vaimustusse ja ütles: ,, Sa oled siis ju Madmoseelia printsess?” Ma ei osanud midagi öelda. Kuningas käskis mind koheselt vabastada ja andis mulle vähe viisakamad riided selga ja korraldas suure õhtu sööma aja.

  Meid oli rohkem kui kaksteist. Pidusöök oli nii suurepärane, polnud varem nii hästi süüa saanud. Minu eest hoolitseti üli hästi nagu printsessi eest. Alles mõne päeva pärast kui olin hommikuselt jalutuskäigult tagasi küsis kuningas minu käest: ,,Kust kohast sa siis meie linna sattusid?” Ma rääkisin talle, et ma käisin metsas marju korjamas ja eksisin ära ja nii ma nende linna jõudsingi. Kuningas pakkus koheselt, et ta võib lasta mind ära viia, kuid ma keeldusin. Ütlesin, et kui nad mulle tee kätte näitavad võin minema hakata. Nii ka kuningas tegi.

1.Peatükk

Ma ei teadnud enese kohta mitte midagi, kus ma olen või, kes ma olen või, mis minu nimi on. Ei, kohe mitte midagi. Kõik, mis ma sellest ajast veel mäletan oli see, et ärkasin üles tamme puu all. Väljas paistis suur-suur kuu.  Minu ümber laius tühi aas. Ma tõusin püsti ja hakkasin tasapisi liikuma, kuhugi suunas, mingi tee peal, teadmata, kuhu see küll viia võib.

  Ma kõndisin keset valgustatud rada, ma kõndisin kaua kuni nägin maja. See oli vana ja katkine. Ei tea küll, mis aga miski tõmbas mind sinna. See lausa pani mind jooksma. Maja oli küll väike, kuid selle ümber oli aiake. Astusin sealt sisse ja läksin majja. See maja oli nii lagunenud, et oli arusaadav, et seal keegi ei ela.

  Tuppa astudes leidsin, end rusu hunniku keskelt, mul tuli veidike korrastada, et saaksin sinna ööbima jääda. Pärast korrastamist armusin ma sellesse kohta nii väga, et tahtsin sinna jääda kauemaks kui üheks ööks. Ma kõndisin õues ja võtsin heina, et endale ase teha. Jah, te mõtlete, et sama hästi oleks võinud õues magada, aga nii pea kui oli taaskord tuppa jõudnud hakkas õues sadama ja see oli päris tormine sadu. Mul ei jäänud muud üle kui magama jääda.

  Järgmisel hommikul ärkasin nälja tunde tõttu üles. Ma poleks osanud arvatagi kui ilus oli koht, kuhu ma jääda soovisin, kuid ma ei saanud seda ilu kaua imetleda, sest mul tuli minna süüa otsima. Ma kõndisin edasi teed, mida eile kõndisingi. Ma kõndisin kuni jõudsin ühte väiksesse külla.  Üks, mis mul kohe selgeks sai oli see, et pean leidma töö ning selle abil endale toidupoolist teenima. Käisin majast majja aga kellelgi polnud tööabi vaja. Paljud vanaonud ja tädid arvasid ilmselt, et olen laps, kes plaanib midagi varastada. Inimesed vaatasid mind mu välimuse pärast. Jah, mul ei olnud kõige ilusamad ja puhtama riided. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui hakata kerjama. Kuid mind märkasid valvurid, kes mind koheselt kinni nabisid ja kuninga koja ette vedasid.

-------
Jägmine osa kui lehel on viis jälgijat!