neljapäev, 1. märts 2018

7. Peatükk


 Peale hommikust juhtumit ei julgenud ma kuni pärast lõunatki sõnagi lausuda. Ma kartsin et äkki olengi peast veidi soojane. Sebastian vaatas mulle kurva näoga otsa. Mõttes käis tal, vaid: Kas ta tõesti on hulluks läinud? Ja kui on, mis siis veel teha. Ei taha väga arsti juurde ka minna siis saavad kõik teada, et kaks last elavad oma ette metsa sees ja sellest tuleks suur pahandus.
 Sõime ja jõime ja asusime jälle tööga pihta, kuid seekord tegime väljast kõik korda. Taaskord õhtuks oli kõik valmis. Maja läikis suuresti ja oli kõige ilusam maja, mis ma näinud olin. Pärast tööd avastasime, et veel homseks jagub süüa ja siis on see otsas. Homme peab juba hakkama varusid täiendama.
  Kuid juba jõudis kätte magama mineku aeg ja pidime siis voodisse magama minema. Öösel ei saanud ma peaaegu üldse magada. Nägin kohutavat õudusunenägu. Ma nägin, kuidas üks vana nõid üritas mind röövida või noh see õnnestuski tal, kuid ta avastas, et oli röövinud vale lapse ja pani mu puu juurde maha, lootes, et leian kodutee ise. Ma ärkasin sellest unenäost üles ja puhkesin nutma ja päris kõva häälega, et Sebastian ka kuuleks.
  Läks veidike aega mööda ja Sebastian tuligi minu voodisse ja hakkas pärima „ Mis juhtus Kullake?” ning jätkas „nägid halba und, jah?” Suutsin talle vastata, et nägin oma minevikku  nägin seda, mis mind siia maja juurde tõi või õigemini, kes mind tõi ära minu vanemate ja perekonna juurest. Ma proovisin rahuneda ja talle kõik ära rääkida, kuid see oli väga raske. Pärast loo lõppu ütles ta, et jääb täna ööseks minu kõrvale, kuni ma magama jään, kuid ma ei suutnud kuidagi jääda. See oli nii kohutav. Sebastian hakkas mulle lugusid jutustama, et ma magama jääksin ja suudaksin rahuneda.  Ta proovis mulle isegi laulda ja lõpuks ma uinusingi.
  Hommikul üles tõustes avastasin, et ta oli minu kõrval magama jäänud ja magas ikka veel. See oli esimene hommik, kui ma ei tahtnud tõusta voodist vaid proovisin magada edasi. Ma mõtlesin ja lasin neil mõtetel lendu tõusta. Kui Sebastian ka lõpuks ärkas läksime koos sööma. Ma ei saanud enam oma pilku temalt ära pöörata ta oli kui ingel, kes mind valvab ööd ja päevad.
   Ta tegi mulle ühe ettepaneku....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar