28.peatükk

 Hommikul olime juba Eliisega varakult üleval. Ja mürgeldasime mu voodis ringi. Ühel hetkel tuli Charlotte. Tavaliselt olin teda harjunud nägema kammitud juuste ja meigiga, kuid see kord oli tal soeng ju täitsa sassis. „Tasem, natukene. Robin tahab veel magada. Teen teile kohe süüa hommikuks.” ütles ta siiski malbel häälel. No, me väga üritasime vaikselt olla aga ausalt öeldes ei õnnestunud see üldse. Tegime koos voodi ära ja hakkasime köögi poole sättima. Riietest pani ta minu ilusa kollaste liblikatega kleidi ja valged sukapüksid. Mina panin helesinise kleidi ja valged sukapüksid punaste lipsudega. Eliise ulatas mulle kargud ja hakkasime vaikselt koos minema. Jõudsime köögi laua taha, kus Charlotte tõstis meid mõlemaid kõrgele toolile istuma. Hommikuks oli praemuna peekoniga ja joogiks oli marjatee. Siis tuli Robin. Ja ka temas oli midagi teismoodi. Ahjaa- ta oli särgi pahupidi selga pannud ja me Eliisega hakkasime naerma. Siis ta läks tagasi ja pani korralikult riidesse. „Tahtsingi nii teha” olid tema esimesed sõnad kui ta taas kööki astus. Ta tegi meile Eliisega mõlemale pea peale musi ja läks kallistas Charlottet. Sõime ära ja mõtlesime, mis me edasi võiks teha. Charlotte ja Robin tahtsid jalutama minna. Nad leidsid ka teise käru ja nii me läksime. Me jalutasime taaskord sinna, kus ma arvasin, et Sebastian elab aga sealt tulime väikest metsavahe teed tagasi. Mul tulid pisarad silma. Kas tõesti see, mis meil Sebastianiga oli, oli vaid unenägu? Aga pühkisin kohe pisarad ära. Ja väitsin, et päike paistis äkitselt silma. Ma ei olnud veel valmis seda unustama. Mul oli meelest läinud ta nägu, ta juuksed, ta silmad. Ta hakkas mul ununema. Koju jõudsime oli kell juba peale lõunat. Robin pidi minema linna sõprade juurde ja Charlotte luges veidi aega raamatut ja hakkas siis meile süüa tegema. Meie Eliisega värvisime mingist raamatust pilte. Mina valisin ühe kaheksajala ja tema valis delfiini. Me rääkisime paljudest asjadest kui me värvisime. Siis rääkisin ma talle ka esimest korda Sebastianist. Tema arvates oli Sebastian prints ja mina printsess. Selles oli tal õigus. Eliise sai mulle väga lähedaseks inimeseks, ma julgesin talle kõigest rääkida. Eliise muutus ise ka avatumaks ja rääksi mulle, et talle ei meeldi tema enda kodus olla. Ma ei saanud aru miks? Igal lapsel  peaks oma kodus kõige parem olema olla. Aga talle meeldis siin. See sobis mulle ka. Me viskasime mõlemad minu vaibale pikali ja jäime magama. Jalutuskäik oli vist väga väsitav. Charlotte tuli meid sööma kutsuma ja nägi meid mõlemaid põrandal. Alguses sattus ta hüsteeriasse. Ta arvas, et meiega juhtus midagi. Kui ta lähemal jõudis siis ta nägi, et siiski hingame ja rahunes maha. Ta ajas meid vaikselt üles ja andis teada, et söök on valmis. Ajasime end Eliisega püsti ja hakkasime kööki minema. Söögiks oli kanapada ja piim. Robin oleks nagu toidu lõhna peale tulnud, sest kui meie sööma hakkasime, astus ta uksest sisse. Tervitas meid, pesi käed ja istus ka meiega lauda. „Mis sa head küla pealt kuulsid?” küsis Charlotte. „Siin külas väga head ei kuule. Kuulsin, et see arst, kes Lilyt ravis, käib ühte poissi  ravimas” rääkis Robin ja jätkas „tal pidavat mingi raske haigus olema, kuid saab pika paranemisega terveks.” Minu suu vajus lahti. ’Kas see võib olla Sebastian? On see võimalik?

27.peatükk

Robin ütles „See on nii tema moodi.” ja läks ust avama. „Näe tulingi Robin aga ma ise ei saa jääda. Tõin Eliise siia. Tuleb välja, et pean juba täna Londonisse minema. Ole tubli Eliise ja teie ka Robin, Charlotte ja Lily. Olen mõne päeva pärast tagasi. Tšau!” ja siis ta kadus. „Eliise, tule sisse. On sul kõht tühi?” küsis Robin. Eliise noogutas. „Ära karda Eliise, näe see on Charlotte, tema on Lily. Lily, minge mängige koos sinu toas. Me toome teile piimakokteili ja võileibu. Sobib?” jätkas ta oma juttu. „Jah issi, sobib.” ütlesin ning võtsin oma kargud ja hakkasime vaikselt Eliisega minema. Eliise oli väga vaikne ja tagasihoidlik. Ma laotasin oma mänguasjad valgele vaibale ja tõmbasin teki oma jalgade peale. „Millega sa mängida tahad?” küsisin Eliise käest. Ta näitas minu roosa kassi peale, kelle doktor oli mulle kinkinud. „Võta!” ulatasin talle oma kassi ning jätkasin „Mina mängin jänkuga, selle andis mulle Charlotte kui ma esimest korda siia jäin. Äkki on tal sulle ka midagi?” „Eliise, kas sul on külm?” küsisin, kui nägin, kuidas ta oma käsi hõõrus. Ta jällegi ainult noogutas. Ma panin talle oma sooja teki peale. „Kas sa ikka rääkida ostad?” küsisin ettevaatlikult. „Jah, oskan küll. Aga ma ei oska midagi öelda.” vastas ta mulle. „Aga räägime midagi? Räägi mulle mida sina täna tegid?” Ja nii me lobisesime kaua-kaua. Ma sain ta paar korda naerma ja me saime päris headeks sõpradeks. Ühel hetkel tulid Robin ja Charlotte. Neil oli meelest läinud, et nad lubasid meile piimakokteili ja võikusid teha. Ja siis nad tulid ja andsid meile teed. Eliise muutus korraga jälle tagasihoidlikuks ja puges mu kõrvale. Võikusid oli terve suur taldrikutäis ja tee tassid olid ka võetud nii suured. Charlotte ja Robin istusid meie vastu ja vaatasid, kuidas me sõime. „Pärast räägime edasi, onju?” Küsis Eliise minu käest vaikselt. „Jah, ikka” sosistasin talle vaikselt kõrva. Ühel hetkel käis jälle uksekell. Eliise võpatas, ning talle kukkus teed seeliku peale. Robin läks ust avama ja Charlotte aitas Eliisel riideid vahetada. Eliise sai minu ühed lühikesed püksid ja oma kotist sai särgi. „Aga emme tal on külm” ütlesin ma talle, kui ta lühikesi pükse üritas Eliisele jalga panna. „Olgu, paneme talle siis retuusid ja anname talle sinu dressipluusi. Sobib ?” vastas Charlotte  „Ja, ikka sobib.” ütlesin rõõmsameelselt ja jätkasin „ma panen ise Eliise riidesse, sina pead minema ja külalistega tegelema. Kus me üldse sööme?” „Me sööme täna õues” vastas ta ja siis talle meenus „Ahjaa, me pidime teile kiige välja viima.” Ja siis ta lahkus. „Wow, me sööme täna õues.” ütlesin ma Eliisele üllatunult.  „Jei. Emme annab mulle üldse väga vähe süüa. Aga ära seda oma emmele ja issile ütle.” ütles ta mulle. „Miks küll nii?” ei saanud ma täpselt aru. Ta ei vastanud. Ma aitasin Eliisele püksid jalga ja särgi selga. Andsin talle ühed oma sokid ja panin talle ka dressipluusi peale. Ja siis hakkasime vaikselt välja minema. Mina karkudega ja tema kõndis truult minu kõrval. Kordagi ei astunud ta minust sammukestki ette. „Kuidas see sul juhtus?” küsis ta vaikselt. „Ma ei teagi. Või noh, tean seda, et kui Charlotte mind leidis ja arst mu üle vaatas ütles ta et oleksin nagu peksa saanud. Aga seda ma ju ei ole.” vastasin talle oma loo lühida kokkuvõttega. Ta silmad läksid imestusest suureks, kuid lõi koheselt oma pilgu maha. Tal oli ilmselt piinlik seda küsida. Ukse juurde jõudes ehmusime selle peale, et Robin tahtis sisse tulla ja siis ta võttis meid mõlemaid ja viis meid puust kiigele ja pani tekid meie jalgade ümber ja istme alla. Samuti tõi ta meile ka meie mänguasjad. Nii me saimegi soojal suve õhtul väljas mängida. Aegajalt käisid Charlotte ja Robin meilt küsimas, kas tahame laualt midagi ja siis nad tõid meile süüa ja juua. Kord tahtsime teed, siis mahla. Vahel küpsist ja vahel salatit. Nagu mulle tundus siis kohale olid tulnud, need samad tädid ja onud, kes eelmine kord olid meie pool käinud ja veel olid seal nii Robini kui Charlotte vanemad. Meie aga Eliisega mängisime kuni hakkas juba väga pimedaks minema, ja tahtsime tuppa sooja. Robin võttis meid mõlemaid sülle ja aitas meid tuppa, ning läks Charlottele appi koristama. Charlotte küsis Robinilt „Kuhu me nad magama paneme? Lily on justkui meie laps aga Eliise pole. Me ei saa võtta ainult ühte enda juurde ja teist mitte. Samuti ei saa me ka neid oma pead jätta.” „Rahune, mõtleme midagi välja.” rahustas teda Robin. Kui nad olid jõudnud ära koristada ja meie tuppa tulid, leidsid nad meid Eliisega juba magavat, minu voodis. „Näed siis. Probleem on lahendatud” ütles Robin tasakesi ja tegi Charlottele põsemusi. Nad panid meile teki korralikult peale ja läksid magama.

26.peatükk

Hommikul tundsin ma, kui Charlotte ära läks. See oli päris hirmutav. Ma kuulsin, kuidas ta läks kööki. Tegi endale krõbinaid piimaga. Kuulsin ka seda kui ta uksest väljus. Kohe pärast ukse pauku ärkas ka Robin üles. Ta läks kööki ja võttis ühe poti, et mulle mannavahtu keeta. Tean seda sellepärast, et ta kõlksatas nii palju nendega, et seda oli peaaegu võimatu märgata. Kui mannavaht sai valmis, tuli ta minu juurde ja kõditas mind talla alt ning lausus „Tõuse ja sära Printsess, teie hommikusöök on valmis.” Tõusin kiirelt istukile, hõõrusin silmi, keerasin pead ja küsisin „Kas sa oled ikka täitsa terve?” ning naeratasin. „Kuidas su jalad on? Saad sa ise liikuda või aitan?” küsis ta. Vaatasin oma jalgu. Sirutada ma neid sain, kõverdada sain samuti. „Hmm kõik paistab korras olevat. Ma proovin ise.” vastasin talle naeratades. Voodi ääreni sain ennast aetud. Puudutasin varba otsaga vaipa. Siiani oli kõik ok, kuid... Teise jalaga vaipa puudutades polnud ma enam kindel, kas saan püsti või ei. Taguots libises kiirelt alla. Ja nii ma istusin põrandal. Püsti enam ei saanud. „Sa vist vajad ikka abi.” ütles Robin ja pani mu ühe jala tema õlale ja teist jala käe alla. Nii ma siis rippusin ja itsitasin, sest see oli päris lõbus. Ta viis mu hommiku söögilaua juurde. Pani mulle mannavahtu ja piima ja tegi paar võikut. Kõrvale tükeldas ta maasikaid, viinamarju ja kivisid. Ma sõin neid kõiki esimest korda. Kui söök sai söödud küsis Robin mult „Mis me siis täna head teeme?” ilma pikema pausita küsisin talt „Kas meil on ikka kõik peo jaoks olemas? Lähme turule ja ostame neid samu asju, mis sa mulle just andsid!” ja nii me ka tegime.

Turul oli nii palju erinevaid värve. Rohelist, kollast, punast, sinist – ja kõik olid nii ilusad. Ka inimesed olid ilusad. Kenasti riietatud. Viisakad. Robini saabumist märkasid paljud ja tema üle tehti nalja. Muidugi naeris ta ise kaasa. „Kas see sind ei häiri?” küsisin arglikult. „Mis?See nalja tegemine? Aga need olid enne naljakad ja on ka praegu.” naeris ta ja kõndis edasi.

Ühel hetkel jäime me seisma ühe suure leti ees, kus Robin ja müüja hakkasid juttu ajama. Ma ei teadnudki, et ta siuke jutupaunik on, aga eks tal oli ka palju, millest rääkida. Minul aga hakkas igav. Eemalt lähenes mulle üks tüdruk, koos oma emaga. Tüdrukul olid heledad juuksed ja sinised silmad. Ta nägu naeratas mulle, justkui me teaks üksteist.  „Robin, oled see tõesti sina?” karjus üks naisterahvas üle turu. „Õeke, sina või?” tundis Robin ta kohe ära. Ja nad kallistasid. „Oi, kes see väike siin kärus on?” küsis ta minu poole osutades. „See on minu ja Charlotte laps, Lily.” vastas Robin uhkusega. „Tere Lily, minu nimi on Mirell ja see on minu tütar Eliise.” ütles ta samal ajal kükitas minu kõrvale ja ulatas mulle käe. „Tere Mirell” ja „Tere Eliise” ütlesin vaikselt. „Kuule, kas me teie juurde võime tulla? Meie saame omavahel juttu ajada ja meie lapsed saavad koos mängida.” plahvatas talle korraga pähe. „Tegelikult, meil tuleb õhtul pidu. Sa võid sinna ju tulla. Seal saame ka rääkida ja lapsed saavad mängida.” ütles Robin. Oli näha, et Robinile väga ei meeldinud oma õega kohtuda. Võib-olla oli see, selle kõrvulukustava karje pärast? Ei tea. „No, olgu” vastas veidi solvunud Mirell selle peale. „Millal sa nüüd jälle ära siis lähed? Saan äkki Eliise sinu ja Charlotte juurde jätta? Pean ise ka välismaal korra käima.” küsis ta ettevaatlikult. „Mis päev täna on?” küsis Robin. „Esmaspäev” vastasin ma tasakesi, kuid samas piisavalt valjusti, et Robin kuulis. „Siis ma lähen ära neljapäeval. Siis olen paar päeva ära ja siis tulen jälle koju. Loodan, et see ka Charlottele sobib. Millal sa siis ära lähed? Ja kuhu?” ütles Robin. „Ma lähen paariks päevaks Londonisse ja ma ei saa Eliiset kaasa võtta, ega omapäi jätta.” ütles Mirell. Hetkeks oli piinlik vaikus. Eliise oli kogu selle aja oma ema selja taga seisnud ja mind piilunud. „Näeme siis õhtul!” ütles Mirell ja läks koos Eliisega ära. „Kas see oli su õde?” küsisin vaikselt ja ajasin pea kukklasse, et talle otsa vaadata. „Jah” vastas Robin konkreetselt ja paitas mu pead. „Lähme nüüd koju. Meil on veel palju teha.” ütles ta ohates ja hakkasime minema. Terve koju mineku olime vaiksed. Tema näol oli suur naeratus ja miks mina siis oleks pidanud mures olema. Naeratasin samamoodi nagu tema. Maja ukse juurde jõudes ulatas ta mulle mu kargud ja aitas mind tuppa. Pani käru kokku ja tuli koos asjadega mulle järgi. Sain end ilusti kiigele sätitud ja mõistsin. MA OLIN TERVE TEE KARKUDEGA SIIA SAANUD ! WOW. Ka Robin ei pannud seda alguses tähele. Õieti märkas ta seda alles siis, kui oli asjad külmkappi pannud ja minu poole pöördus. Ta alustas oma lauset „Kuidas sa ....”, kuid ei suutnud lõpetada. „Sa oled nii tubli. Kas sa oma jalgu ka kasutasid?” ütles ta pärast pisikest pausi. „Ei, ainult toetamiseks korra” vastasin selle peale. „Proovime, kas saad ise ka kõndida?” tegi ta seejärel ettepaneku. Ta eemaldas mult ühe kargu ja andis oma käe. Seejärel andis mulle teise käe. Ja ma kõndisin. Samm-sammu haaval- aga kõndisin. See oli raske aga sain hakkama. Siis hakkasime Robiniga kokkama. Ta on päris ’okei’ kokk kui välja jätta see, et tal pole kaunistamisoskusi. Charlotte on ikka parem. Palju parem, minu arvates, aga ma ei maininud seda Robinile. Küllap ta teadis seda isegi. Ta tegi mulle lõunaks pastat koos lihaga, seal oli vist paprika tükke ka sees, ja joogiks apelsinimahla. See oli väga maitsev.

Ühel hetkel kui olime söömise lõpetanud tuli emme. Ma jooksin talle vastu „Emme! Emme! Sa ei kujuta ette, mida me täna kõik tegime. Kõige-pealt tegi issi mulle mannavahtu ja lõikas kõrvale maasikaid, viinamarju ja kiivisid” rääkisin esimese  plahvatusega maha. „Mida??” ütles Charlotte päris kurjalt. „Ära muretse. Siis me käisime turul ja ostsime uued ja nägime issi õde” siis sai mul õhk otsa. „Mirelli?” küsis Charlotte. „Jah just, ja siis ta kutsus Mirelli meie peole ja tema lapse Eliise ka.” ja siis ma hakkasin hingeldama. „Sa ju kõndisid siia omal jalul?” vaatas ta mulle üllatanult otsa. „Näe, tema märkas kiirelt” pöörasin ma ümber ja vaatasin Robinile otsa. Ka Robin oli šokis. Siis ma alles sain aru, mis juhtus.  MA KÕNDISIN ISE !! „Aidake mind kiiguni. Ma ei jaksa seista” ütlesin ma, nägu veidi šokis, kuid naerul. Koheselt haarasid nad mu kätest ja aitasid mind, kuna nägid, et ma hakkasin kukkuma. Robin tõi mulle teed ja Charlotte tõi ühe paki. Pakk oli kandiline. Pakk oli pehme. Selle sees oli pehme tekk, mille nad mulle jalgadele laotasid.

„Sa tead ju, et ma ei saa su õega väga hästi läbi? Miks sa ta siis siia kutsusid?” küsis Charlotte Robinilt. „Me pole nii ammu näinud. Ega ta ju mulle ka ei meeldi. Ma ei usu, et ta üldse tuleb. Võib-olla toob oma lapse siia aga ise vaevalt, et tuleb.” vastas talle Robin.

Uksekell käis.

25.peatükk

Kuulsin kuidas Charlotte talle vastu jooksis ja hüüdis: „Kallis, sa oledki kodus!” Siis ma alles mõistsin, et see oli tema mees aga mulle polnud ta temast veel midagi rääkinud. Pisarad tungisid kurku. Kuulsin, kuidas Charlotte ütles mehele, et ta tahab kedagi talle tutvustada. Nad liikusid minu toa poole. Ma hoidsin tekist nii kõvasti kinni kui sain. Nad jõudsid mu voodi juurde ja Charlotte koputas mu tekkile: „Tõuse ja sära Printsess, keegi tuli sulle Tere ütlema.” Pühkisin kiirelt oma pisarad ja avasin teki ettevaatlikult. Seal oli tõesti üks mees. „Tere sõbrake, kuidas sinu nimi on?” küsis ta minu käest ja ulatas oma käe. „Minu nimi on Lily aga sinu?” küsisin arglikult. „Tore sinuga tutvuda Lily, mina olen Charlotte abikaasa, tulin just kaugelt mere reisilt. Minu nimi on Robin. Kas sa mulle kalli tahad teha?” Ma mõtlesin, et miks ka mitte ja kallistasin teda. Tema aga hakkas mind kõditama ja see tegi nii palju nalja. Charlotte tõusis mu voodi servalt püsti ja ütles, et läheb teeb meile küpsiseid ja teed. Robin jäi veel minuga. Ta tegi mulle paar korda pai ja vaatas mind. „Sa oled ime kaunis printsess” ütles ta mulle. Pöörasin oma pea pisut viltu ja vaatasin teda kahtlustavalt. „Aitäh” ütlesin lõpuks ja naeratasin. „Mis pakend see siin kapi peal on?” küsis ta ja võttis arsti poolt antud paki enda kätte. „Sebastian andis selle mulle.” laususin vaikselt. „Kas ma aitan sul selle lahti teha?” küsis Robin minu käest. Ma noogutasin. Paber oli valge ja selle peal olid väiksed jänkud ja väikesed porgandid. Kinnitatud oli see punase paelaga. Pakendi sees oli roosa kootud kass, see oli väga sarnane minu valgele jänkule. Silmad olid ainult veidi erinevad.

Veidi aja pärast tuli Charlotte ja ütles, et küpsised ja tee on valmis ja läks siis lauda katma. Robin ütles: „Tahad teeme võidu kes enne sööma jõuab?” , mille peale ma nutma hakkasin. „Mis juhtus?” küsis ta koheselt kui sai aru, et midagi on valesti. Ja siis ma pidin talle oma jalgu näitama ja ütlesin: „Charlotte teab sulle asjast paremini rääkida, kõndida ma ei saa ja ei tohi.” Ta vaatas mu jalgu siukse imestusega ja palus mult andeks. Võttis mu sülle ja küsis kus ma kõige meelsamini tahan süüa. Ma tahtsin kiigel. Robin tõi mulle suure tassi teed ja küpsiseid kiige juurde. Charlotte tuli ja ütles: „Kuulsin, et sa juba rääksid talle oma jalgadest. Võin ma edasi rääkida?” „Jah, palun” vastasin talle ohates. Charlotte hakkas talle algusest peale rääkima, kuidas ta mu leidis, kuidas ta arsti kutsus, mis arst rääkis jne. Uskumatu, et tal oli see kõik meelde jäänud.

Küpsised söödud ja tee joodud aitasid nad mind põrandale ja me hakkasime koos mängima. „Emme sina võta see kassike ja issi sina võta see jänkuke ja mina võtan selle karu sealt.” ütlesin ma äkitselt ja oma lause lõppu jõudnud hakkasin mõtlema upsii, midagi läks natukene viltu. Robin ja Charlotte vaatasid teineteisele imelikult otsa, kuid siis naeratasid. „Meie tütreke” kõlas nende mõlema suust. Korraga ma mõistsin, et olen leidnud endale vanemad. Mul on soe maja, soe tuba, söök laual ja katus pea kohal. Mul on veel emme ja issi. Minu emme ja issi. „Homme lähme ja paneme sind oma lapsena kirja. Siis on homme veel mida tähistada.” lausu Robin pärast piinliku pausi. Nad mõlemad kallistasid mind. „Aga mis me ootame lähme parem täna, ei tea ju millal homme kõik tulevad.” karjatas Charlotte. Ja nii me läksime. Robin aitas mu riidesse ja pani õues käru kokku. Charlotte pani mu kärru ja nii me jalutasime ühe kivist maja juurde. See oli arsti maja. Pidime mu siiski enne ülevaatusele viima. See käis kähku. Ja minu vanuseks määrati neli, kuid varsti saan viis. Kuidas nad seda tegid? Ma ei tea. Edasi läksimegi ühte valgesse majja, kus otsustatigi, et minu nimeks saab Lily Angel. Nad viisid mind tagasi arsti juurde. Mul oli vaja mingeid abi vahendeid, et kõndima õppida. Siis nad ostsidki mulle ühed pulgad ja me käisime veel poodides, kust ma sain endale kolm kleiti juurde ja mõningaid mänguasju. Peale seda hakkasime koju minema.

Kodus jäi Robin minuga mängima ja Charlotte läks kööki süüa tegema. Charlotte tegi suppi.  Robin vaatas mind oma hästi säravate silmadega, milles oli näha pisaraid. Ta oli selle teo üle väga uhke. „Meil on oma tütar” sosistas ta endamisi. Ta aitas mul riided kapi panna ja mängu asjad ära koristada. „Kas ma tohin aidata sul püsti saada?”  küsis ta mõnda aega vaikides. „Arst ei lubanud aga proovime.” vastasin kindlameelselt. Robin andis mulle oma käe toeks ja teise käe aitas voodi peale. Seejärel andis mulle kargud ja näitas,kuidas käed käivad ja palus mul proovida. Ja ma sain suurepäraselt hakkama. Tegin paar tiiru ümber issi ja siis vaatasin, et Charlotte oli pikemat aega seda kõike jälginud ja tema silmad olid vesised. Robin läks ja kallistas teda. Ja nad vaatasid koos minu poole. „Söök on valmis” ütles Charlotte ja pühkis oma pisarad ära. „Minge teie ees ma saan ise hakkama” ütlesin ma issile ja emmele. Vaevalt olid nad üle ukse läve saanud, kui ma juba neist mööda hüppasin. „Ta on vaevalt minuti neil karkudel olnud ja juba oskab nii hästi.” oli Charlottel suur imestus näol. „Mina võitsin” ütlesin ma Robinile. „Pidime ju võidu tegema?” küsisin ettevaatlikult ja ronisin kiirelt puki peale. Robin ja Charlotte vaatasid mõlemad väga jahmunud pilkudega. „Kuidas see võimalik on? Alles hommikul ei osanud ta ühte sammu ka teha ja nüüd juba ronib. Peame arstile teatama.” ütles Charlotte olles hämmingus. Ja nad helistasid arstile. Robin serveeris mulle seni suppi ja tegi kaks võileiba ja kallas joogiks piima. Charlotte lõpetas kõne ja tuli sööma meiega. Söögiajal olid kõik väga vaiksed. Midagi oli väga valesti. „Niisiis” alustasin tasakesi „mida me homme siis veel tähistame?” Ema ja isa olid vait. Siis alustas ema „Eks ikka seda, et Robin tuli tagasi.” Söök sai söödud. Läksin Robiniga käsikäes oma tuppa. Ema jäi veel nõusid pesema. Robin aitas mind voodisse ja andis mulle minu kaks mängulooma. Kassi nimega Snuffy ja Jänku nimega Puffy. Mängsin ja tegutsesin omaette, aegajalt piiludes Robini poole, kes minu voodi ees põlvili olles kõiki minu liigutusi jälgis. Ühel hetkel kuulsin köögist hüüdu: „Robin, tule aita mul teed ja küpsiseid Lily’le tuua.” Kurbade silmadega vaatasin Robinit, kuidas ta kööki läks. Hiilisin vaikselt uksele ja kuulsin, mida nad rääkisid. Selgus, et mingi imelik viga pidi mul küljes olema ja Charlotte peab homme hommikul vara kooli minema, seega jään terveks päevaks Robini hoole alla. Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. MUL ON MINGI VIGA KÜLJES. Nuuksatasin. Kõik on korras. Nuuksatasin. Pühkisin pisarad ära. Kuulsin. Nad tulevad. Jooksin kiirelt voodisse ja tegin näo, et mängisin edasi. Ma ei tea, mis mind reetis aga mõlemad tulid ja tegid mulle kalli. Mu pisarad hakkasid voolama. Nad lohutasid mind: „Kullake,” ütles Charlotte „kõik on ju korras” lõpetas Robin tema lauset. „Näe siin on sulle rahustav tee” ütles Robin ja ulatas mulle tasikese teega ning seejärel ulatas küpsise. „Sa pead nüüd puhkama” ütles Charlotte ja pani mulle tekikese peale. Siis ütles Robin Charlottele „Ma tahan veel siia jääda. Mine sa magama, ma tulen kohe järgi.” Charlotte tegi talle põse musi, soovis head-ööd ja lahkus. Robin vaatas mind ja jäi mõttesse. „Issi, mis mul viga on? Miks keegi mind ei taha?” ütlesin ma läbi pisarate. „Tasa-tasa. Sul pole midagi viga. Meie armastame sind. Me tahame sulle ju vaid head. Aitasime sind kõndima. Andsime sulle süüa. Kinkisime sulle asju. Meie hoolime ju sinust.” ütles Robin ja paitas mu pead. „Alguses ei tahtnud mind Sebastian ka. Nüüd ei taha teie mind.” ütlesin ma selle peale. Robin tegi mu laubale musi ja ütles: „Maga nüüd kallike. Homme saame pikemalt rääkida ja kõike lõbusaid asju teha.” Mu silmad vajusid koheselt kinni ja ma jäin magama.

Öösel ärkasin ma üles.

Kuu oli kõrgel. Ronisin öökapile ja sealt lauale. Seal aga vaatasin kuud ja mõtlesin omaette: ’Mis nüüd küll saab? Mis ma edasi teen? Kas homne päev üldse tulebki? Või rändan ma juba täna uude kohta? Mis ma siin tegema pean? Olen ma veel keegi?’ Sellega lõpetasin oma arutluse ja ronisin toolile ja sealt maha. Tahtsin minna Robini ja Charlotte juurde, kuid...ma kukkusin. Charlotte kuulis seda ja saatis Robini vaatama, mis juhtunud on. Robin leidis mind maast. Teadvuseta. „CHARLOTTTTE !!” kuuldus tema huulilt. Charlotte jooksis kiirelt kohale. Ta silmadesse tekkisid pisarad ning ta oli šokkis. „Mis juhtus?” päris ta seejärel Robini käest. „Mina ei tea midagi. See oligi ilmselt see pauk, mille peale sa üles ärkasid” vastas Robin talle kiirelt. Ma hakkasin toibuma. „Kullakene, mis juhtus? Kuidas sa end tunned?” pommitasid mõlemad mind küsimustega. „Ma ei tunne oma jalgu!” suutsin neile vastu öelda. „Kas kohe üldse ei tunne?” pärisid nad nagu ühest suust. Ma noogutasin. Mul ei olnud midagi öelda. Charlotte viis mind oma voodisse ja ütles, et täna magan ma nende kahe juures. See mulle sobis. Sest see ju oligi minu soov enne kui kukkusin. Ma jäin koheselt magama kui mind voodisse asetati. Robin ja  Charlotte heitsid minu kõrvale magama.

24.peatükk

„Tere, kuidas mu lemmiku patsiendil läheb?” uuris ta. Mina aga vastasin jälle: „Hästi ja kuidas Teil läheb?” „Samuti hästi. Kas oled valmis esimesteks sammudeks?” küsis ta minult. „Jah olen.”  vastasin kindlameelselt. „Aga ära kurvasta kui kohe välja ei tule, kui me igapäev proovime siis varsti hakkab tulema.” lausus arst. „Ma saan varsti kõndida” kõlas üks lause mu mõtetes. Arst jäi mõttesse. Ta üritas välja mõelda, kuidas mind õpetada ja kuidas Charlotte saaks abiks olla. „Mis me nüüd teeme” küsisin arstilt. „Lily, kas sa saad püsti tõusta?” küsis arst, kui olin veel voodis. „Tõuse esmalt voodis ja pärast proovime voodi kõrvalt” lisas Sebastian peale lühikest pausi. Panin oma väikesed käed  vastu seina ja proovisin mööda seda end üles ajada. Ühel hetkel lasin ühe käega lahti. Natukese aja pärast proovisin teisega ka. Jalad hakkasid all värisema ning ma kukkusin voodisse. Ma hakkasin nutma. Charlotte jooksis kohe minu juurde ja hakkas mind lohutama. „Ei ole hullu, juhtub ikka. Proovime veel seni kaua kuni välja hakkab tulema. Tahad sa täna edasi proovida?” sosistas ta mulle kõrva. „Mhm” vastasin ma talle ja pühkisin kiirelt pisarad ära. „Proovime nüüd voodi kõrvalt, mis sa arvad, Lily?” küsis arst, kui nägi, et mul pole enam pisaraid silmades. „Jah proovime” vastasin talle naeratades. Sebastian aitas mu voodist välja ja aitas ka esimesi samme teha. Ta hoidis mu ühest käest õrnalt kinni. Teine käsi hoidis mul kramplikult tekist kinni. Ma tegin oma esimesi samme. Jalg -jala ette. Kui olin voodi teise otsa jõudnud, palus arst mul tagasi kõndida. See oli pisut keerulisem kui ma arvasin. Seekord arst mind ei aidanud, kuigi ta käsi liikus kogu aeg minuga kaasas. Kui ma jõudsin voodi öökapini ütles arst: „Tänaseks aitab. Olid väga tubli täna Lily. Näe ma tõin sulle midagi.” Ta ulatas mulle ühe paki. „Aitäh!” ütlesin pikalt mõtlemata.  „Ma nüüd paar päeva ei tule. Sõidan täna linnast välja ja olen kaks päeva ära, aga siis tulen jälle sind vaatama.” lausus ta seejärel. Charlotte ja doktor läksid kööki ja ma veel kuulsin, kuidas doktor ütles, et vaata, et ta siis liiga palju ei kõnniks, muidu kurnab oma jalad ära ja siis ta ei saa üldse kõndida. Üldse kõndida. See lause jäi mind kummitama. Ma ei saa üldse kõndida. See on ju nii jube. Miks peaks kellegagi nii minema? Jooksmine ja hüppamine. See paistab nii lõbus tegevus. Ma ikkagi tahan seda. Ma proovin ka siis kui kukun. Täna õhtul kui Charlotte magama läheb hakkan ma proovima. Uks läks pauguga kinni. Arst lahkus. Charlotte tuli minu tuppa ja küsis: „Kas sul kõht on ka tühi?” „Natukene nagu oleks.” vastasin talle väikse viivitusega. „Mis ma meile süüa täna siis teen?” küsis ta mõtiskledes. „Ma tean!” ütles ta ühel hetkel ja läks kööki. Kuulsin köögist nõude kolistamist ja külmkapi ukse kinni panekut. Otsustasin, et kõnnin ise kööki. Charlotte on mind liiga palju aidanud, nüüd on minu kord. Arsti käest saadud paki panin öökapile. Nägin, et voodi all on kaks pulka. Haarasin need ja aitasin ennast nendega uksele. Avasin ukse. Aga oh, ei! Uks kriuksus, ja Charlotte märkas mind kohe ukse pealt. „Mis on, Lily? Miks sa mind ei hüüdnud? Sa ei tohi ju oma jalgu kurnata!” oli ta kohe väga pahane. Ma hakkasin nutma ja kukkusin istuli põrandale. „Ma ju tahtsin vaid head” ütlesin talle. „Tasa-tasa” ütles Charlotte „tule ma aitan sind kiigele.” „Ma teen täna salatit ja selle kõrvale saad mahla. Sobib sulle?”jätkas ta oma lauset. Ma noogutasin. Ta viis mu kiigele ja andis mulle väikese ülesande. Nimelt pidin ma ühte masinasse, erinevad puuviljad panema. Panin õuna ananassi ja veel mingeid kahtlaseid. Päris hea mahl tuli lõpuks välja. Seekord sõime köögis laua taga. Laud oli päris kõrge ja toolid olid ka kõrged. Salat maitses väga hästi ja mahl ka. Ütlesin Charlottele aitäh söögi eest ja läksin tagasi kiigele. Ta pesi nõud ära ja viis mu voodisse, sest mul oli lõunauinaku aeg. Magma ma seekord ei jäänud mängisin tasakesi oma jänkuga. Ühel hetkel käis uksekell. Ehmununa ronisin kiirelt  teki alla ja ootasin, kas kuulen tuttavaid hääli või mitte. Keegi meesterahvas oli koju tulnud. Kas Tõesti Charlotte elab kellegi teise majas?