6.Peatükk

Kui mu lugu sai läbi läksime magama. Olime ehitanud oma toa nii, et oleksime koos ühes toas, kuid mitte ühes voodis. Meie jaoks oli vaid koos olemine oluline. Üksinda poleks ma suutnud veel olla. Ma kiindusin sellesse poissi üha rohkem ja rohkem, ta isegi hakkas mulle väga meeldima. Raske oli magama minna vaikides, rääkisime veel pikalt isegi voodis lamades. Aga see selleks.

  Hommikul ärkasin taaskord temast enne, mis sai juba harjumuseks, kuid seekord ei läinud ma majast välja, kuigi meil oli veel väga palju remontida. Ma läksin maja peale jalutama. Olin küll kõik kohad läbi käinud, kuid lootsin leida siiski uusi kohti. Selles majas tundsin end suhteliselt hästi. Leidsin ühe salapärase luugi, mis viis põranda alla. Avasin luugi ja vaatasin, kuhu ta täpsemalt viib. Kui kuulsin imeliku häält sealt alt jooksin kohe Sebastiani juurde ja äratasin ta üles. Hakkasin talle kiiruga seletama „ Ma tõusin enne sind ja läksin maja peale uitama ja nägin mingit luuki ja siis ma avasin selle ja...

 Ja sealt kostus mingisugune kahtlane heli ja ma pani ruttu luugi kinni ja jooksin siia. Sebastian, ma kardan!” Sebastian proovis mind rahustada, kuid tulutult. „Lähme vaatame, kus see luuk on?” ütles ta ning me läksime ja ma näitasin, kus see salapärane luuk on. Kui jõudsime polnud seal aga midagi. Jah, luuk oli, kuid see ei viinud kuhugi. Vastupidi sellel olid telliskivid ette müüritud. Äkki ma kujutasin seda vaid endale ette?  Sebastian vaatas mulle otsa ja hakkas naerma „ Kullakene ära nüüd hulluks ka mine, näed siin pole ju midagi.”