Õhtul
ma sättisingi end minema, keegi kuningalossist välja ei raatsinud mind saata ja
nii ma pidingi üksi minema hakkama. Mäletasin veel teed, mida mööda ma siia
jõudsin ja seadsingi oma sammud tagasi maja juurde, kus ma enne olin.
Kõndisin päris mitu tundi kuni lõpuks
jõudsingi sinna majani. Nende paari päeva jooksul, mis ma olin veetnud seal
linnas oli see maja veel rohkems segasemaks läinud. Mul oli kahtlane tunne, et
seal elab veel keegi, kes igapäev seal ei ööbi. Mul oli juba suur hirm sinna
majja minna, kuid mul ei jäänud muud üle....
Vihma
hakkas sadama ja tuul tõusis. Ma läksin siis tasakesi majja sisse ja nägin
seal... Ma nägin seal ühte.... ühte varju, varju, mis meenutas mulle nagu last,
nagu poissi.
Ma hüüdsin: ,, Hei, kes sa oled?” Ta
vastas:,, Minu nimi on Sebastian. Aga kes sina oled ?” Ma ei osanud talle
midagi vastata, kas ma peaksin talle valetama või siis nagu tõtt rääkima. Ma
ütlesin,, Ma ei tea, kes ma olen.” Selle peale oli ta päris ehmunud näoga,,
Kuidas sa ei tea, kes sa oled?” Ma tundsin ennast päris sandisti ja puheksin
nutma. Ta tuli ja püüdis mind lohutada,, Pole hullu kõik on korras, tahad ma
hakkan su sõbraks?” ning jätkas,, hakkame koos siin elame teeme selle koha
korda ja kindlasti on sul kõht tühi. Kas on?” Ma suutsin talle vaid noogutada.
Sebastian läks kohe ja tõi mingi piknikukorvi, mille sees oli päris hulganisti
süüa. „Söödame sul kõhu täis ja siis paneme su magama ja hommikul hakkame koos
maja renoveerima.” Ta rääkis mulle pikalt ja laialt kõigest, millega ta tegeles
enne kui siia majja tuli. Ta rääkis, et ta vanemad on surnud ja õde ega venda
tal ei ole ja tal on väga hea meel, et mina siin olen. Ma kuulasin teda suure
huviga, tal oli elus ju nii palju juhtunud, mul aga mitte midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar