Ma
ei teadnud enese kohta mitte midagi, kus ma olen või, kes ma olen või, mis minu
nimi on. Ei, kohe mitte midagi. Kõik, mis ma sellest ajast veel mäletan oli see,
et ärkasin üles tamme puu all. Väljas paistis suur-suur kuu. Minu ümber laius tühi aas. Ma tõusin püsti ja
hakkasin tasapisi liikuma, kuhugi suunas, mingi tee peal, teadmata, kuhu see
küll viia võib.
Ma kõndisin keset valgustatud rada, ma
kõndisin kaua kuni nägin maja. See oli vana ja katkine. Ei tea küll, mis aga
miski tõmbas mind sinna. See lausa pani mind jooksma. Maja oli küll väike, kuid
selle ümber oli aiake. Astusin sealt sisse ja läksin majja. See maja oli nii
lagunenud, et oli arusaadav, et seal keegi ei ela.
Tuppa astudes leidsin, end rusu hunniku
keskelt, mul tuli veidike korrastada, et saaksin sinna ööbima jääda. Pärast
korrastamist armusin ma sellesse kohta nii väga, et tahtsin sinna jääda
kauemaks kui üheks ööks. Ma kõndisin õues ja võtsin heina, et endale ase teha.
Jah, te mõtlete, et sama hästi oleks võinud õues magada, aga nii pea kui oli
taaskord tuppa jõudnud hakkas õues sadama ja see oli päris tormine sadu. Mul ei
jäänud muud üle kui magama jääda.
Järgmisel hommikul ärkasin nälja tunde tõttu
üles. Ma poleks osanud arvatagi kui ilus oli koht, kuhu ma jääda soovisin, kuid
ma ei saanud seda ilu kaua imetleda, sest mul tuli minna süüa otsima. Ma
kõndisin edasi teed, mida eile kõndisingi. Ma kõndisin kuni jõudsin ühte
väiksesse külla. Üks, mis mul kohe
selgeks sai oli see, et pean leidma töö ning selle abil endale toidupoolist
teenima. Käisin majast majja aga kellelgi polnud tööabi vaja. Paljud vanaonud
ja tädid arvasid ilmselt, et olen laps, kes plaanib midagi varastada. Inimesed
vaatasid mind mu välimuse pärast. Jah, mul ei olnud kõige ilusamad ja puhtama
riided. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui hakata kerjama. Kuid mind märkasid
valvurid, kes mind koheselt kinni nabisid ja kuninga koja ette vedasid.
-------Jägmine osa kui lehel on viis jälgijat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar