5.Peatükk

 Kui ma sisse astusin tuli ta minu juurde ja hakkas minuga pahandama „Kus kohas sa küll olid? Ma otsisin sind igalt poolt! Kas sa tead mis kõik oleks võinud sinuga metsas juhtuda? Ära enam kunagi nii tee !!!” Ma hakkasin nutma. Ma arvasin et teen talle head kui lähen ja otsin midagi, kuid ilmselt ei teinud. Ta hakkas kohe mind uuesti lohutama „ Ma lihtsalt olin kohutavalt mures, ma hoolin sinust väga. Ma ei tea mida ma teeks kui sinuga midagi halba juhtuks.”  See jutt muutis mind veidike rahulikumaks ja ma ei nutnud enam. Ta veel uuris, et mis ma seal õues tegin? Ma siis rääkisin, et otsisin maja jaoks materjali. „Tobuke, meil on siin palju mida saab kasutada,” ja ta puheks naerma. Ta tõi mingid kahtlased purgid ja me hakkasime maja värvima seest poolt. Sebastian oleks nagu valmistunud ette, et ta läheb üksinda majja elama ja kavatseb seda maja uuendada. Me värvisime ja värvisime õhtuks oli meil üks tuba valmis. Me saime ka mingid voodid ja muud asjad kuskilt teisest majast. See oli väidetavalt tema eelmine maja. Me töötasime päris kaua kui öö oli kätte juba saabunud. Me hakkasime siis veel sööma. Sebastian küsis „Me oleme kaks päeva juba koos, kuid ma ei tea kuidas sind kutsuda, mis me sulle nimeks paneme?” „Lily” vastasin koheselt. „ See on küll ilus nimi! Kust sa küll sellisele mõttele tulid?” Ohkasin sügavalt ja rääkisin talle kogu loo ära, mis oli juhtunud enne kui ma teda kohtasin. See võttis mult taaskord jõu ära ja pisarad hakkasid voolama, kuid hääl ei muutunud.