12.peatükk

Sõnadest ei saanud küll midagi aru. Sõnad kõlasid nagu täis maagiat. Que pensez-vous de lui ? Milline lause ja selle kõla. Korraga ma mõistsin, et tegu on võlusõnadega, kuid kuidas Sebastian nendest aru sai ja vastu oskas rääkida? Kas ta on mutant? See on väga imelik. Ma ei saa aru.

  Lõpude lõpuks olin ma nii sõnatu, et ma lihtsalt vaatasin korda mööda neile otsa. Ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Millest ma aga aru sain oli see, et nad ei tahtnud, et mina teada saaks ja siis rääkisid selles imelikus võlumaailmas.

   „Millest te räägite?” sai mul lõpuks hing täis ja karjusin kõva häälega. Nad ei suvatsenud isegi vastata. Ma olin juba nii endast väljas, et jooksin tuppa panin ukse lukku ja istusin oma sooja teki peal. Ma istusin seal päris kaua ja vaatsin seda udust sügis ilma, mis oli märg, kuid soe. Ma hoidsin akent lahti ja vaatasin sealt välja. Imetlesin seda sügisest metsa. Siis aga ei suutnud ma enam seda vaadata. Siin on ju nii palju mälestusi, kõik need päevad ja tunnid, mis me koos olime, nüüd aga istub ta all võõra mehega ja räägivad minust taga. Mina ei mõista aga midagi nende jutust.

  Ma tegin ukse lukust lahti ja läksin alla. Läksin koheselt kööki, kuid neid seal enam ei olnud. Mis toimub? Nad nagu haihtusid lihtsalt ära? Ma ei julgenud seal enam olla. Äkitselt  käis koputus ja ma avasin ettevaatlikult ukse, aga ei avanud ka, minust läks Sebastian läbi ja avas ukse seal oli see vanamees ning nad tulid sisse ja hakkasid juttu rääkima. Ühel hetkel läks Sebastian minu tuppa ja äratas mind üles. Kõik juhtus nii nagu enne rääkisin. See oli imelik. Oli see uni?