Kogu
asi muutus järjest kahtlasemaks. Mu vaim hüppas tagasi minu sisse, kui ma
karjusin. Sellest edasi läks aga teisiti. Ma seisin seal jahmunult ja vaiksena.
Korraga ei saanud ma enam aru, mis mu ümber just toimunud oli. Kõik läks aina
segasemaks. Ma istusin maha ja Sebastian tuli mind lohutama.„Mis juhtus
kullake? Kõik on ju korras. Me ainult tahame teada, kas sul on midagi viga või
ei ole ?” lausus ta seejärel. Mul polnud enam tahtmist talle vastata. Ma
lihtsalt istusin vaikselt ning pühkisin oma pisarad ära. Ta kallistas mind ja
lohutas ka.
Pärastlõunal saime me juba paremini läbi.
Raske oli küll mõelda, et ta peab mind hulluks, kuid hullem oli mõelda, kuidas
ta minu eest hoolt kandma peaks. Ta suutis mind naeratama panna päris mitu
korda. Ikka kohutavalt palju, kuid hinges kriipis siiski, kas ta annab nüüd
alla? Appi, see mõte ei lasknud enam elada !!
Me keerlesime, pöörlesime, kiikusime ja
tegime muud toredat. Päike soojendas meie juukseid ja õues oli üldse kuidagi
väga palav. Soe päev oli.
Õhtul jooksime kiirelt koju ja tegime süüa,
pannkooke. Nagu tavaliselt oli meil enne toidu sõda. Ma olin näost lumivalge ja
püksid olid ka jahused. Meil oli üli lõbus. Ma pole olnud kunagi nii rõõmus kui
siis. Vahepeal olin ma unustanud kui tore ta olla võib. See päev läks lõpp
kokkuvõttes päris kiirelt ja valutult. Hullemaks aga osutus öö.
Enne magama jäämist vaatasin ma aknast välja
ja mõtlesin oma ette. Kõik mida suutsin mõelda, ma olen vaba. Siis mõtlesin,
millest ma vaba olen. Mu mõtted töötasid ilma minuta. Ma ei saanud midagi aru.
Mis vaba? Millest vaba? Miks nüüd? Ma hakkasin hästi järsult nutma. Mul oli
valu hinges. Kõik oli nii segane. Keegi ei kuulnud mind. Ma läksin alla. Maja oli
tühi. Kõik oli vaikne. Hüüdsin: „Sebastian!” Keegi ei vastanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar