14.peatükk

Olin täiesti üksi. Käisin kogu maja läbi, aga kedagi ei olnud. Hirm valitses mu sees ning ma vajusin kokku.

 Ma ei tea kaua ma seal lebasin, aga kui ma silmad lahti tegin. Olin ma jälle selle esimese tammepuu all. Ma hakkasin nutma ja proovisin uuesti magama jääda. Lõpuks suutsin ma uuesti magama jääda.

Ärgates üles olin selles linnas, mida Sebastianiga koos külastasime. Ma vaatasin ringi. Jälle oli kõik segamini. Mitte millestki ei saanud aru. Aeg oli ka teine. Ma olin väike. Keegi naine kummardus mu kohale ja palus, mul öelda oma nime, kuid ma ütlesin, et ma ei tea. Ta ütles mulle, et võin seniks tema poole jääda kuni leian õige koha kuhu kuulun. Ta võttis mu sülle, sest minu jalad olid nõrgad. Ta pani mind oma voodisse, millel olid lumivalged linad. Maja, kus ma asusin oli vana. Selles oli imeline lõhn. Kaneeliküpsised. Värske soe tee. Istusin sellel valge linaga voodis ja naine aitas mul jalast sokid ja püksid, ning küsis: „Mis sinuga juhtunud on ? Sul on jalad täiesti marraskil.” „Mis asi see marrask on,”  küsisin ettevaatlikult. „Appi, sa ei tea ikka mitte midagi. Marrask tekib siis kui sa oled kuskil kukkunud ja veri tuleb välja aga sinu jalgadel oleksid nagu peksmis haavad”, ta tõmbas hetkeks hinge „kas sa jooksid kodust ära?” „Ei jooksnud, mul ei olegi kodu” ütlesin taaskord vaikselt ja ettevaatlikult. „Kuidas nii? Kuidas sa ennast praegu tunned? Kutsun sulle arsti?” küsis ta jahmunult. „Ma ei tea” vastasin ja hakkasin jälle nutma. Naine proovis mind rahustada „Ära nuta kullake, küll kõik saab korda, ma lähen käin korra köögis, toon sulle teed ja küpsist. Sobib?” „Jah” vastasin ma koheselt. Ta pani mulle teki peale ja jättis mind üksi. Kui ta lahkus, vaatasin oma teki alla. See vaatepilt seal oli õõvastav, See oli nii kole. Katsusin oma jalgu ja vaatasin neid. Kuulsin samme.