15.peatükk

Tõmbasin kiirelt teki üle oma jalgade. Ta tuli tagasi. Ta ei jätnud mind aga mingi võõras onuke oli temaga kaasas. Onu tuli ja pani küpsised ja tee minu kõrval oleva laua peale. Võtsin kiirelt ühe küpsise ja hakkasin seda väikeste tükkide haaval sööma. Onuke tuli ja tutvustas ennast: „Tere, minu nimi on Sebastian. Kuidas sul läheb?” Ma olin jahmunud ja segaduses. Äkitselt tuli mul meelde, et Sebastian oli minu lapsepõlve sõber. Ma kallistasin onu ja ütlesin: „Nii hea, et sa tagasi oled. Minul läheb hästi.” Onu ja naine vaatasin mind küllaltki kummaliselt. Siis küsis onuke, kas ma tean veel kedagi kelle nimi on Sebastian. Sellele vastasin ma eitavalt, sest Sebastian oli ju minu ees. Onu ütles naisele: „Siin on midagi väga valesti.” „Kas ma saan ta endale jätta,” küsis naine „Tal ei ole ju kedagi siin linnas, peale minu.” Doktori arvates oli see hea mõte. Doktor ütles mulle head aega ja lahkus.

Tädi tuli kohe minu juurde ja ütles: „Ma polegi sulle veel ennast tutvustanud, minu nimi on Charlotte. Ma elan siin praegu täiesti üksi. Kas sa soovid siia minu juurde jääda?” Ma ei suutnud midagi vastata. „Jah ikka,” ütlesin veidi kõhklevalt. „Ma otsin sulle puhtad riided selga. Tahad sa ennast äkki veidi pesta. Sul on nägu pisut must.” lisas Charlotte. Ma ainult noogutasin, sest mul oli suu küpsist täis. Jõin väikse tassi teed ära ja sõin veel paar küpsist. Charlotte pani kapist leitud kleidi voodi peale ja sukapüksid sinna kõrvale. Ta tõi sinna tuppa ka mingi suure puust anuma. Ma ei teadnud, mis see oli aga ta pani sinna vett, seega ma arvasin, et sellega hakkab ta mind pesema. Ta palus mul riided seljast ära võtta ja küsis „kas ma jään siia sulle seltsiks, või saad üksi hakkama.” Ma siiski palusin tal jääda. Ta aitas mind vanni ja aitas mind pesta. Jalgu pesta oli valus. Mulle meeldis, kuidas ta mind kohtles. Ta oli nii ilus ja hell. Tema pruunid lokkis juuksed olid nii ilusad ja pehmed. Puudutasin neid oma väikeste märgade kätega. Charlotte naeratas mulle selle peale ja vaatas mind.