See väike tüdruk on üsna eriline tüdruk, kes kaob ühel päeval ja ei mäleta oma elust midagi...Loe blogi ja saad teada, kuidas asi edasi läheb! *Loo autor on Katriin Kubarski ja lugu on täiesti väljamõeldud. *Ootan ka Teie tagasisidet!
teisipäev, 15. mai 2018
16.peatükk
Peale
pesemist aitas ta mind riidesse ja tegi mulle armsa soengu. Näitas mulle seda
peeglist. See oli tõesti imeilus. Charlotte tõi mulle õhtusöögiks suppi ja
ütles, et pean paar päeva toas olema aga varsti saame väljas ka kõndida. Selle
üle oli mul väga hea meel. „Mis me sulle nimeks võiksime panna? Kuidas sa
tahad, et ma sind kutsuks?” , küsis naine peale õhtusööki. „Lily” pakkusin ma
esimesena välja. „Lily, see on ju imeilus nimi. Kas see ongi sinu nimi?” „Ma ei
tea aga Sebastian kutsub mind nii” vastasin talle kindla meelselt. „Räägi mulle
natuke sellest Sebastianist” palus Charlotte. „Sebastian on hästi tore poiss.
Me elasime koos ühes vanas majas...” rääksin talle kõike, mida teadsin. Ma
rääkisin ja rääkisin, kuni ma üks kord haigutasin. „Aitab küll” ütles Charlotte
„Käes on magama mineku aeg. Homme räägime edasi.” Ta aitas mul riided seljast
ja magamiseks uue kleidi selga ja pani mulle teki peale. Pannud mulle teki
peale tegi ta mu laubale musi ja võttis oma kappist ühe valge mängujänku, andis
selle minu kätte ja läks jättis ukse praokile sealt paistis mulle valgus silma
ja ma nägin kuidas ta veel köögis askeldas. Pesi nõusi kuivatas neid ja pani
kappi. Mul läksid silmad märjaks ja ma jäin magama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar