27.peatükk

Robin ütles „See on nii tema moodi.” ja läks ust avama. „Näe tulingi Robin aga ma ise ei saa jääda. Tõin Eliise siia. Tuleb välja, et pean juba täna Londonisse minema. Ole tubli Eliise ja teie ka Robin, Charlotte ja Lily. Olen mõne päeva pärast tagasi. Tšau!” ja siis ta kadus. „Eliise, tule sisse. On sul kõht tühi?” küsis Robin. Eliise noogutas. „Ära karda Eliise, näe see on Charlotte, tema on Lily. Lily, minge mängige koos sinu toas. Me toome teile piimakokteili ja võileibu. Sobib?” jätkas ta oma juttu. „Jah issi, sobib.” ütlesin ning võtsin oma kargud ja hakkasime vaikselt Eliisega minema. Eliise oli väga vaikne ja tagasihoidlik. Ma laotasin oma mänguasjad valgele vaibale ja tõmbasin teki oma jalgade peale. „Millega sa mängida tahad?” küsisin Eliise käest. Ta näitas minu roosa kassi peale, kelle doktor oli mulle kinkinud. „Võta!” ulatasin talle oma kassi ning jätkasin „Mina mängin jänkuga, selle andis mulle Charlotte kui ma esimest korda siia jäin. Äkki on tal sulle ka midagi?” „Eliise, kas sul on külm?” küsisin, kui nägin, kuidas ta oma käsi hõõrus. Ta jällegi ainult noogutas. Ma panin talle oma sooja teki peale. „Kas sa ikka rääkida ostad?” küsisin ettevaatlikult. „Jah, oskan küll. Aga ma ei oska midagi öelda.” vastas ta mulle. „Aga räägime midagi? Räägi mulle mida sina täna tegid?” Ja nii me lobisesime kaua-kaua. Ma sain ta paar korda naerma ja me saime päris headeks sõpradeks. Ühel hetkel tulid Robin ja Charlotte. Neil oli meelest läinud, et nad lubasid meile piimakokteili ja võikusid teha. Ja siis nad tulid ja andsid meile teed. Eliise muutus korraga jälle tagasihoidlikuks ja puges mu kõrvale. Võikusid oli terve suur taldrikutäis ja tee tassid olid ka võetud nii suured. Charlotte ja Robin istusid meie vastu ja vaatasid, kuidas me sõime. „Pärast räägime edasi, onju?” Küsis Eliise minu käest vaikselt. „Jah, ikka” sosistasin talle vaikselt kõrva. Ühel hetkel käis jälle uksekell. Eliise võpatas, ning talle kukkus teed seeliku peale. Robin läks ust avama ja Charlotte aitas Eliisel riideid vahetada. Eliise sai minu ühed lühikesed püksid ja oma kotist sai särgi. „Aga emme tal on külm” ütlesin ma talle, kui ta lühikesi pükse üritas Eliisele jalga panna. „Olgu, paneme talle siis retuusid ja anname talle sinu dressipluusi. Sobib ?” vastas Charlotte  „Ja, ikka sobib.” ütlesin rõõmsameelselt ja jätkasin „ma panen ise Eliise riidesse, sina pead minema ja külalistega tegelema. Kus me üldse sööme?” „Me sööme täna õues” vastas ta ja siis talle meenus „Ahjaa, me pidime teile kiige välja viima.” Ja siis ta lahkus. „Wow, me sööme täna õues.” ütlesin ma Eliisele üllatunult.  „Jei. Emme annab mulle üldse väga vähe süüa. Aga ära seda oma emmele ja issile ütle.” ütles ta mulle. „Miks küll nii?” ei saanud ma täpselt aru. Ta ei vastanud. Ma aitasin Eliisele püksid jalga ja särgi selga. Andsin talle ühed oma sokid ja panin talle ka dressipluusi peale. Ja siis hakkasime vaikselt välja minema. Mina karkudega ja tema kõndis truult minu kõrval. Kordagi ei astunud ta minust sammukestki ette. „Kuidas see sul juhtus?” küsis ta vaikselt. „Ma ei teagi. Või noh, tean seda, et kui Charlotte mind leidis ja arst mu üle vaatas ütles ta et oleksin nagu peksa saanud. Aga seda ma ju ei ole.” vastasin talle oma loo lühida kokkuvõttega. Ta silmad läksid imestusest suureks, kuid lõi koheselt oma pilgu maha. Tal oli ilmselt piinlik seda küsida. Ukse juurde jõudes ehmusime selle peale, et Robin tahtis sisse tulla ja siis ta võttis meid mõlemaid ja viis meid puust kiigele ja pani tekid meie jalgade ümber ja istme alla. Samuti tõi ta meile ka meie mänguasjad. Nii me saimegi soojal suve õhtul väljas mängida. Aegajalt käisid Charlotte ja Robin meilt küsimas, kas tahame laualt midagi ja siis nad tõid meile süüa ja juua. Kord tahtsime teed, siis mahla. Vahel küpsist ja vahel salatit. Nagu mulle tundus siis kohale olid tulnud, need samad tädid ja onud, kes eelmine kord olid meie pool käinud ja veel olid seal nii Robini kui Charlotte vanemad. Meie aga Eliisega mängisime kuni hakkas juba väga pimedaks minema, ja tahtsime tuppa sooja. Robin võttis meid mõlemaid sülle ja aitas meid tuppa, ning läks Charlottele appi koristama. Charlotte küsis Robinilt „Kuhu me nad magama paneme? Lily on justkui meie laps aga Eliise pole. Me ei saa võtta ainult ühte enda juurde ja teist mitte. Samuti ei saa me ka neid oma pead jätta.” „Rahune, mõtleme midagi välja.” rahustas teda Robin. Kui nad olid jõudnud ära koristada ja meie tuppa tulid, leidsid nad meid Eliisega juba magavat, minu voodis. „Näed siis. Probleem on lahendatud” ütles Robin tasakesi ja tegi Charlottele põsemusi. Nad panid meile teki korralikult peale ja läksid magama.