19.peatükk

„Näed siis ei olnud ju hullu midagi,”  ütles ta jalgade kohta. „Aga talle ei meeldinud mu jalad” vastasin Charlottele. „Kust sa seda võtad?” küsis ta hämmastunult. „Tema silmad läksid suureks kui öökullil kui ta mu jalgu vaatas” vastasin Charlotte küsimusele. Charlotte oli hämmingus. Ta vaatas mulle otsa ja küsis mult, mis me edasi teha võiksime. Ma pakkusin välja, et võiks joonistada. See mõte meeldis Charlottele ja ta tõi oma pliiatsid ja paberid. Ja nii me joonistasime mõne tunni, kuni mul hakkas kõht korisema. Siis küsis Charlotte: „Mis sa süüa tahad?” „Mis meil head on?” küsisin uurivalt. Charlotte luges muidugi ette kogu külmkapi sisu. Mille peale mul jäi suu lahti, sest ma ei teadnud, et inimesel võib nii palju süüa olla ja pooli asju ei teadnud ma üldse. Charlotte vaatas minu reaktsiooni ja ütles „Ma teen siis midagi lihtsat. Kas sa tahad tulla vaadata, kuidas ma süüa teen?” „Aga Sebastian ei lubanud kõndida ”  ütlesin kurvalt selle peale. „Aga istuda sa ju võid?” „Jah võin!” „Mul on köögis üks kiik, ma panen su sinna ja siis sa saad jälgida minu tegutsemist, kas nii sobib?” „Jah ikka!” Ta võttis mind hellalt sülle ja viis mind kiigele. Ka see kiik oli vana ja puust. Köök oli imeilus. Kõik seal köögis oli nii perfektne ja puhas. Ma vaatasin, kuidas ta tegutseb. Ta oli minust nii kaugel. „Charlotte” hüüdsin tasakesi, „kas ma saaksin sulle kuidagi lähemale?” „Jaa ikka, ma panen siia kaks kõrget tooli ja panen su nende peale. Kas midagi juhtus?” „Ei midagi, ma tahan lihtsalt lähemalt vaadata,” tuli mul esimesena suust välja. Ta tuligi minu juurde ja võttis mu sülle. Pani mind toolide peale natuke lamavasse asendisse ja jätkas oma toimetusi. Ühel hetkel ütles ta, et toit on valmis. Ta tegi seda nii kiirelt, et ma ei saanud arugi. Vaatasin kuidas ta seda toitu serveeris, ta oli midagi ahjus küpsetanud ja midagi teinud poti sees.