See väike tüdruk on üsna eriline tüdruk, kes kaob ühel päeval ja ei mäleta oma elust midagi...Loe blogi ja saad teada, kuidas asi edasi läheb! *Loo autor on Katriin Kubarski ja lugu on täiesti väljamõeldud. *Ootan ka Teie tagasisidet!
reede, 23. november 2018
21.peatükk
Üles ärkasin ma alles siis kui kuulsin ukse pauku. Külalised tulid. Charlotte
pani nad lauda istuma ja ütles, et läheb vaatab, kas ma olen juba ärganud.
Tuppa astudes märkas ta kohe, et mu silmad olid lahti. „Oled sa juba ammu
ärkvel?” „Ei ma just ärkasin, uksepaugu peale”, naeratasin talle. „Tahad siis
meie juurde tulla?” küsis ta uuesti. „Jah ikka võib” olin seekord oma vastuses
kindel. Ta aitas mul kleidi selga ja sukapüksid jalga ja võttis mu sülle, ning
kandis mind kööki kiigele. Kui me olime köögi uksel vaatasid kõik meid
imestunult ja kohe tulid kõik minu juurde. „Kui armas väike printsess see siin
on” ja „mis su nimi on?” olid küsimused, millega nad mind uudistama tulid.
Arglikult tõmbasin oma pea veel rohkem Charlotte ligi ja hoidsin oma jänkut
kõvasti kinni. „Paneme su kiigule” kostus Charlotte suust. Ta asetas mind
istukile ja küsis, kas mul on nii mugav. Ma noogutasin. Siis küsis ta „Kas sa
tahad midagi näksimist ka siia juurde või juua?” Jällegi ma ainult noogutasin.
Mulle toodi sooja piima ja kaneeliküpsiseid. Ja ma jäin rahulikult mängima.
Muljetasin jänkuga omaette. Ma panin jänkule nimeks Puffy, sest tal oli kõht
hästi punnis. Pakkusin ka oma jänkule küpsist. Vanemate juttu ma ei kuulnud
väga, olin liiga omas mullis. Äkitselt puhkesin ma nutma. Pisarad lihtsalt
voolasid ja voolasid. Ja kui teised seda märkasid siis nad ütlesid Charlottele
edasi. Ta tuli kohe minu juurde ja küsis „Mis juhtus kullake?” Ma ei oskanud
talle midagi vastata. „Kas sa tahad oma tuppa minna?” küsis ta uuesti. Ma
raputasin pead. Ta pühkis mu pisarad ja viis mu nende kõrvale ja hoidis mind
süles. „Sa oled nii armas” , ütles üks vanatädike üle laua, mille järel ma
kuivatasin oma silmad ära ja naeratasin talle, ning ütlesin „Aitäh!”
Laua
pealt sõin veel kõike head ja paremat, kuni ennast paremini tundsin. Siis
palusin ennast jälle kiigele viia. Ja kui Charlotte oli tagasi lauda istunud,
küsis keegi naisterahvas „Miks ta ise ei kõnni?” Charlotte vaatas mulle otsa ja
ma noogutasin. See oli märguandeks, et ta võib rääkida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar