24.peatükk

„Tere, kuidas mu lemmiku patsiendil läheb?” uuris ta. Mina aga vastasin jälle: „Hästi ja kuidas Teil läheb?” „Samuti hästi. Kas oled valmis esimesteks sammudeks?” küsis ta minult. „Jah olen.”  vastasin kindlameelselt. „Aga ära kurvasta kui kohe välja ei tule, kui me igapäev proovime siis varsti hakkab tulema.” lausus arst. „Ma saan varsti kõndida” kõlas üks lause mu mõtetes. Arst jäi mõttesse. Ta üritas välja mõelda, kuidas mind õpetada ja kuidas Charlotte saaks abiks olla. „Mis me nüüd teeme” küsisin arstilt. „Lily, kas sa saad püsti tõusta?” küsis arst, kui olin veel voodis. „Tõuse esmalt voodis ja pärast proovime voodi kõrvalt” lisas Sebastian peale lühikest pausi. Panin oma väikesed käed  vastu seina ja proovisin mööda seda end üles ajada. Ühel hetkel lasin ühe käega lahti. Natukese aja pärast proovisin teisega ka. Jalad hakkasid all värisema ning ma kukkusin voodisse. Ma hakkasin nutma. Charlotte jooksis kohe minu juurde ja hakkas mind lohutama. „Ei ole hullu, juhtub ikka. Proovime veel seni kaua kuni välja hakkab tulema. Tahad sa täna edasi proovida?” sosistas ta mulle kõrva. „Mhm” vastasin ma talle ja pühkisin kiirelt pisarad ära. „Proovime nüüd voodi kõrvalt, mis sa arvad, Lily?” küsis arst, kui nägi, et mul pole enam pisaraid silmades. „Jah proovime” vastasin talle naeratades. Sebastian aitas mu voodist välja ja aitas ka esimesi samme teha. Ta hoidis mu ühest käest õrnalt kinni. Teine käsi hoidis mul kramplikult tekist kinni. Ma tegin oma esimesi samme. Jalg -jala ette. Kui olin voodi teise otsa jõudnud, palus arst mul tagasi kõndida. See oli pisut keerulisem kui ma arvasin. Seekord arst mind ei aidanud, kuigi ta käsi liikus kogu aeg minuga kaasas. Kui ma jõudsin voodi öökapini ütles arst: „Tänaseks aitab. Olid väga tubli täna Lily. Näe ma tõin sulle midagi.” Ta ulatas mulle ühe paki. „Aitäh!” ütlesin pikalt mõtlemata.  „Ma nüüd paar päeva ei tule. Sõidan täna linnast välja ja olen kaks päeva ära, aga siis tulen jälle sind vaatama.” lausus ta seejärel. Charlotte ja doktor läksid kööki ja ma veel kuulsin, kuidas doktor ütles, et vaata, et ta siis liiga palju ei kõnniks, muidu kurnab oma jalad ära ja siis ta ei saa üldse kõndida. Üldse kõndida. See lause jäi mind kummitama. Ma ei saa üldse kõndida. See on ju nii jube. Miks peaks kellegagi nii minema? Jooksmine ja hüppamine. See paistab nii lõbus tegevus. Ma ikkagi tahan seda. Ma proovin ka siis kui kukun. Täna õhtul kui Charlotte magama läheb hakkan ma proovima. Uks läks pauguga kinni. Arst lahkus. Charlotte tuli minu tuppa ja küsis: „Kas sul kõht on ka tühi?” „Natukene nagu oleks.” vastasin talle väikse viivitusega. „Mis ma meile süüa täna siis teen?” küsis ta mõtiskledes. „Ma tean!” ütles ta ühel hetkel ja läks kööki. Kuulsin köögist nõude kolistamist ja külmkapi ukse kinni panekut. Otsustasin, et kõnnin ise kööki. Charlotte on mind liiga palju aidanud, nüüd on minu kord. Arsti käest saadud paki panin öökapile. Nägin, et voodi all on kaks pulka. Haarasin need ja aitasin ennast nendega uksele. Avasin ukse. Aga oh, ei! Uks kriuksus, ja Charlotte märkas mind kohe ukse pealt. „Mis on, Lily? Miks sa mind ei hüüdnud? Sa ei tohi ju oma jalgu kurnata!” oli ta kohe väga pahane. Ma hakkasin nutma ja kukkusin istuli põrandale. „Ma ju tahtsin vaid head” ütlesin talle. „Tasa-tasa” ütles Charlotte „tule ma aitan sind kiigele.” „Ma teen täna salatit ja selle kõrvale saad mahla. Sobib sulle?”jätkas ta oma lauset. Ma noogutasin. Ta viis mu kiigele ja andis mulle väikese ülesande. Nimelt pidin ma ühte masinasse, erinevad puuviljad panema. Panin õuna ananassi ja veel mingeid kahtlaseid. Päris hea mahl tuli lõpuks välja. Seekord sõime köögis laua taga. Laud oli päris kõrge ja toolid olid ka kõrged. Salat maitses väga hästi ja mahl ka. Ütlesin Charlottele aitäh söögi eest ja läksin tagasi kiigele. Ta pesi nõud ära ja viis mu voodisse, sest mul oli lõunauinaku aeg. Magma ma seekord ei jäänud mängisin tasakesi oma jänkuga. Ühel hetkel käis uksekell. Ehmununa ronisin kiirelt  teki alla ja ootasin, kas kuulen tuttavaid hääli või mitte. Keegi meesterahvas oli koju tulnud. Kas Tõesti Charlotte elab kellegi teise majas?