26.peatükk

Hommikul tundsin ma, kui Charlotte ära läks. See oli päris hirmutav. Ma kuulsin, kuidas ta läks kööki. Tegi endale krõbinaid piimaga. Kuulsin ka seda kui ta uksest väljus. Kohe pärast ukse pauku ärkas ka Robin üles. Ta läks kööki ja võttis ühe poti, et mulle mannavahtu keeta. Tean seda sellepärast, et ta kõlksatas nii palju nendega, et seda oli peaaegu võimatu märgata. Kui mannavaht sai valmis, tuli ta minu juurde ja kõditas mind talla alt ning lausus „Tõuse ja sära Printsess, teie hommikusöök on valmis.” Tõusin kiirelt istukile, hõõrusin silmi, keerasin pead ja küsisin „Kas sa oled ikka täitsa terve?” ning naeratasin. „Kuidas su jalad on? Saad sa ise liikuda või aitan?” küsis ta. Vaatasin oma jalgu. Sirutada ma neid sain, kõverdada sain samuti. „Hmm kõik paistab korras olevat. Ma proovin ise.” vastasin talle naeratades. Voodi ääreni sain ennast aetud. Puudutasin varba otsaga vaipa. Siiani oli kõik ok, kuid... Teise jalaga vaipa puudutades polnud ma enam kindel, kas saan püsti või ei. Taguots libises kiirelt alla. Ja nii ma istusin põrandal. Püsti enam ei saanud. „Sa vist vajad ikka abi.” ütles Robin ja pani mu ühe jala tema õlale ja teist jala käe alla. Nii ma siis rippusin ja itsitasin, sest see oli päris lõbus. Ta viis mu hommiku söögilaua juurde. Pani mulle mannavahtu ja piima ja tegi paar võikut. Kõrvale tükeldas ta maasikaid, viinamarju ja kivisid. Ma sõin neid kõiki esimest korda. Kui söök sai söödud küsis Robin mult „Mis me siis täna head teeme?” ilma pikema pausita küsisin talt „Kas meil on ikka kõik peo jaoks olemas? Lähme turule ja ostame neid samu asju, mis sa mulle just andsid!” ja nii me ka tegime.

Turul oli nii palju erinevaid värve. Rohelist, kollast, punast, sinist – ja kõik olid nii ilusad. Ka inimesed olid ilusad. Kenasti riietatud. Viisakad. Robini saabumist märkasid paljud ja tema üle tehti nalja. Muidugi naeris ta ise kaasa. „Kas see sind ei häiri?” küsisin arglikult. „Mis?See nalja tegemine? Aga need olid enne naljakad ja on ka praegu.” naeris ta ja kõndis edasi.

Ühel hetkel jäime me seisma ühe suure leti ees, kus Robin ja müüja hakkasid juttu ajama. Ma ei teadnudki, et ta siuke jutupaunik on, aga eks tal oli ka palju, millest rääkida. Minul aga hakkas igav. Eemalt lähenes mulle üks tüdruk, koos oma emaga. Tüdrukul olid heledad juuksed ja sinised silmad. Ta nägu naeratas mulle, justkui me teaks üksteist.  „Robin, oled see tõesti sina?” karjus üks naisterahvas üle turu. „Õeke, sina või?” tundis Robin ta kohe ära. Ja nad kallistasid. „Oi, kes see väike siin kärus on?” küsis ta minu poole osutades. „See on minu ja Charlotte laps, Lily.” vastas Robin uhkusega. „Tere Lily, minu nimi on Mirell ja see on minu tütar Eliise.” ütles ta samal ajal kükitas minu kõrvale ja ulatas mulle käe. „Tere Mirell” ja „Tere Eliise” ütlesin vaikselt. „Kuule, kas me teie juurde võime tulla? Meie saame omavahel juttu ajada ja meie lapsed saavad koos mängida.” plahvatas talle korraga pähe. „Tegelikult, meil tuleb õhtul pidu. Sa võid sinna ju tulla. Seal saame ka rääkida ja lapsed saavad mängida.” ütles Robin. Oli näha, et Robinile väga ei meeldinud oma õega kohtuda. Võib-olla oli see, selle kõrvulukustava karje pärast? Ei tea. „No, olgu” vastas veidi solvunud Mirell selle peale. „Millal sa nüüd jälle ära siis lähed? Saan äkki Eliise sinu ja Charlotte juurde jätta? Pean ise ka välismaal korra käima.” küsis ta ettevaatlikult. „Mis päev täna on?” küsis Robin. „Esmaspäev” vastasin ma tasakesi, kuid samas piisavalt valjusti, et Robin kuulis. „Siis ma lähen ära neljapäeval. Siis olen paar päeva ära ja siis tulen jälle koju. Loodan, et see ka Charlottele sobib. Millal sa siis ära lähed? Ja kuhu?” ütles Robin. „Ma lähen paariks päevaks Londonisse ja ma ei saa Eliiset kaasa võtta, ega omapäi jätta.” ütles Mirell. Hetkeks oli piinlik vaikus. Eliise oli kogu selle aja oma ema selja taga seisnud ja mind piilunud. „Näeme siis õhtul!” ütles Mirell ja läks koos Eliisega ära. „Kas see oli su õde?” küsisin vaikselt ja ajasin pea kukklasse, et talle otsa vaadata. „Jah” vastas Robin konkreetselt ja paitas mu pead. „Lähme nüüd koju. Meil on veel palju teha.” ütles ta ohates ja hakkasime minema. Terve koju mineku olime vaiksed. Tema näol oli suur naeratus ja miks mina siis oleks pidanud mures olema. Naeratasin samamoodi nagu tema. Maja ukse juurde jõudes ulatas ta mulle mu kargud ja aitas mind tuppa. Pani käru kokku ja tuli koos asjadega mulle järgi. Sain end ilusti kiigele sätitud ja mõistsin. MA OLIN TERVE TEE KARKUDEGA SIIA SAANUD ! WOW. Ka Robin ei pannud seda alguses tähele. Õieti märkas ta seda alles siis, kui oli asjad külmkappi pannud ja minu poole pöördus. Ta alustas oma lauset „Kuidas sa ....”, kuid ei suutnud lõpetada. „Sa oled nii tubli. Kas sa oma jalgu ka kasutasid?” ütles ta pärast pisikest pausi. „Ei, ainult toetamiseks korra” vastasin selle peale. „Proovime, kas saad ise ka kõndida?” tegi ta seejärel ettepaneku. Ta eemaldas mult ühe kargu ja andis oma käe. Seejärel andis mulle teise käe. Ja ma kõndisin. Samm-sammu haaval- aga kõndisin. See oli raske aga sain hakkama. Siis hakkasime Robiniga kokkama. Ta on päris ’okei’ kokk kui välja jätta see, et tal pole kaunistamisoskusi. Charlotte on ikka parem. Palju parem, minu arvates, aga ma ei maininud seda Robinile. Küllap ta teadis seda isegi. Ta tegi mulle lõunaks pastat koos lihaga, seal oli vist paprika tükke ka sees, ja joogiks apelsinimahla. See oli väga maitsev.

Ühel hetkel kui olime söömise lõpetanud tuli emme. Ma jooksin talle vastu „Emme! Emme! Sa ei kujuta ette, mida me täna kõik tegime. Kõige-pealt tegi issi mulle mannavahtu ja lõikas kõrvale maasikaid, viinamarju ja kiivisid” rääkisin esimese  plahvatusega maha. „Mida??” ütles Charlotte päris kurjalt. „Ära muretse. Siis me käisime turul ja ostsime uued ja nägime issi õde” siis sai mul õhk otsa. „Mirelli?” küsis Charlotte. „Jah just, ja siis ta kutsus Mirelli meie peole ja tema lapse Eliise ka.” ja siis ma hakkasin hingeldama. „Sa ju kõndisid siia omal jalul?” vaatas ta mulle üllatanult otsa. „Näe, tema märkas kiirelt” pöörasin ma ümber ja vaatasin Robinile otsa. Ka Robin oli šokis. Siis ma alles sain aru, mis juhtus.  MA KÕNDISIN ISE !! „Aidake mind kiiguni. Ma ei jaksa seista” ütlesin ma, nägu veidi šokis, kuid naerul. Koheselt haarasid nad mu kätest ja aitasid mind, kuna nägid, et ma hakkasin kukkuma. Robin tõi mulle teed ja Charlotte tõi ühe paki. Pakk oli kandiline. Pakk oli pehme. Selle sees oli pehme tekk, mille nad mulle jalgadele laotasid.

„Sa tead ju, et ma ei saa su õega väga hästi läbi? Miks sa ta siis siia kutsusid?” küsis Charlotte Robinilt. „Me pole nii ammu näinud. Ega ta ju mulle ka ei meeldi. Ma ei usu, et ta üldse tuleb. Võib-olla toob oma lapse siia aga ise vaevalt, et tuleb.” vastas talle Robin.

Uksekell käis.