28.peatükk

 Hommikul olime juba Eliisega varakult üleval. Ja mürgeldasime mu voodis ringi. Ühel hetkel tuli Charlotte. Tavaliselt olin teda harjunud nägema kammitud juuste ja meigiga, kuid see kord oli tal soeng ju täitsa sassis. „Tasem, natukene. Robin tahab veel magada. Teen teile kohe süüa hommikuks.” ütles ta siiski malbel häälel. No, me väga üritasime vaikselt olla aga ausalt öeldes ei õnnestunud see üldse. Tegime koos voodi ära ja hakkasime köögi poole sättima. Riietest pani ta minu ilusa kollaste liblikatega kleidi ja valged sukapüksid. Mina panin helesinise kleidi ja valged sukapüksid punaste lipsudega. Eliise ulatas mulle kargud ja hakkasime vaikselt koos minema. Jõudsime köögi laua taha, kus Charlotte tõstis meid mõlemaid kõrgele toolile istuma. Hommikuks oli praemuna peekoniga ja joogiks oli marjatee. Siis tuli Robin. Ja ka temas oli midagi teismoodi. Ahjaa- ta oli särgi pahupidi selga pannud ja me Eliisega hakkasime naerma. Siis ta läks tagasi ja pani korralikult riidesse. „Tahtsingi nii teha” olid tema esimesed sõnad kui ta taas kööki astus. Ta tegi meile Eliisega mõlemale pea peale musi ja läks kallistas Charlottet. Sõime ära ja mõtlesime, mis me edasi võiks teha. Charlotte ja Robin tahtsid jalutama minna. Nad leidsid ka teise käru ja nii me läksime. Me jalutasime taaskord sinna, kus ma arvasin, et Sebastian elab aga sealt tulime väikest metsavahe teed tagasi. Mul tulid pisarad silma. Kas tõesti see, mis meil Sebastianiga oli, oli vaid unenägu? Aga pühkisin kohe pisarad ära. Ja väitsin, et päike paistis äkitselt silma. Ma ei olnud veel valmis seda unustama. Mul oli meelest läinud ta nägu, ta juuksed, ta silmad. Ta hakkas mul ununema. Koju jõudsime oli kell juba peale lõunat. Robin pidi minema linna sõprade juurde ja Charlotte luges veidi aega raamatut ja hakkas siis meile süüa tegema. Meie Eliisega värvisime mingist raamatust pilte. Mina valisin ühe kaheksajala ja tema valis delfiini. Me rääkisime paljudest asjadest kui me värvisime. Siis rääkisin ma talle ka esimest korda Sebastianist. Tema arvates oli Sebastian prints ja mina printsess. Selles oli tal õigus. Eliise sai mulle väga lähedaseks inimeseks, ma julgesin talle kõigest rääkida. Eliise muutus ise ka avatumaks ja rääksi mulle, et talle ei meeldi tema enda kodus olla. Ma ei saanud aru miks? Igal lapsel  peaks oma kodus kõige parem olema olla. Aga talle meeldis siin. See sobis mulle ka. Me viskasime mõlemad minu vaibale pikali ja jäime magama. Jalutuskäik oli vist väga väsitav. Charlotte tuli meid sööma kutsuma ja nägi meid mõlemaid põrandal. Alguses sattus ta hüsteeriasse. Ta arvas, et meiega juhtus midagi. Kui ta lähemal jõudis siis ta nägi, et siiski hingame ja rahunes maha. Ta ajas meid vaikselt üles ja andis teada, et söök on valmis. Ajasime end Eliisega püsti ja hakkasime kööki minema. Söögiks oli kanapada ja piim. Robin oleks nagu toidu lõhna peale tulnud, sest kui meie sööma hakkasime, astus ta uksest sisse. Tervitas meid, pesi käed ja istus ka meiega lauda. „Mis sa head küla pealt kuulsid?” küsis Charlotte. „Siin külas väga head ei kuule. Kuulsin, et see arst, kes Lilyt ravis, käib ühte poissi  ravimas” rääkis Robin ja jätkas „tal pidavat mingi raske haigus olema, kuid saab pika paranemisega terveks.” Minu suu vajus lahti. ’Kas see võib olla Sebastian? On see võimalik?