25.peatükk

Kuulsin kuidas Charlotte talle vastu jooksis ja hüüdis: „Kallis, sa oledki kodus!” Siis ma alles mõistsin, et see oli tema mees aga mulle polnud ta temast veel midagi rääkinud. Pisarad tungisid kurku. Kuulsin, kuidas Charlotte ütles mehele, et ta tahab kedagi talle tutvustada. Nad liikusid minu toa poole. Ma hoidsin tekist nii kõvasti kinni kui sain. Nad jõudsid mu voodi juurde ja Charlotte koputas mu tekkile: „Tõuse ja sära Printsess, keegi tuli sulle Tere ütlema.” Pühkisin kiirelt oma pisarad ja avasin teki ettevaatlikult. Seal oli tõesti üks mees. „Tere sõbrake, kuidas sinu nimi on?” küsis ta minu käest ja ulatas oma käe. „Minu nimi on Lily aga sinu?” küsisin arglikult. „Tore sinuga tutvuda Lily, mina olen Charlotte abikaasa, tulin just kaugelt mere reisilt. Minu nimi on Robin. Kas sa mulle kalli tahad teha?” Ma mõtlesin, et miks ka mitte ja kallistasin teda. Tema aga hakkas mind kõditama ja see tegi nii palju nalja. Charlotte tõusis mu voodi servalt püsti ja ütles, et läheb teeb meile küpsiseid ja teed. Robin jäi veel minuga. Ta tegi mulle paar korda pai ja vaatas mind. „Sa oled ime kaunis printsess” ütles ta mulle. Pöörasin oma pea pisut viltu ja vaatasin teda kahtlustavalt. „Aitäh” ütlesin lõpuks ja naeratasin. „Mis pakend see siin kapi peal on?” küsis ta ja võttis arsti poolt antud paki enda kätte. „Sebastian andis selle mulle.” laususin vaikselt. „Kas ma aitan sul selle lahti teha?” küsis Robin minu käest. Ma noogutasin. Paber oli valge ja selle peal olid väiksed jänkud ja väikesed porgandid. Kinnitatud oli see punase paelaga. Pakendi sees oli roosa kootud kass, see oli väga sarnane minu valgele jänkule. Silmad olid ainult veidi erinevad.

Veidi aja pärast tuli Charlotte ja ütles, et küpsised ja tee on valmis ja läks siis lauda katma. Robin ütles: „Tahad teeme võidu kes enne sööma jõuab?” , mille peale ma nutma hakkasin. „Mis juhtus?” küsis ta koheselt kui sai aru, et midagi on valesti. Ja siis ma pidin talle oma jalgu näitama ja ütlesin: „Charlotte teab sulle asjast paremini rääkida, kõndida ma ei saa ja ei tohi.” Ta vaatas mu jalgu siukse imestusega ja palus mult andeks. Võttis mu sülle ja küsis kus ma kõige meelsamini tahan süüa. Ma tahtsin kiigel. Robin tõi mulle suure tassi teed ja küpsiseid kiige juurde. Charlotte tuli ja ütles: „Kuulsin, et sa juba rääksid talle oma jalgadest. Võin ma edasi rääkida?” „Jah, palun” vastasin talle ohates. Charlotte hakkas talle algusest peale rääkima, kuidas ta mu leidis, kuidas ta arsti kutsus, mis arst rääkis jne. Uskumatu, et tal oli see kõik meelde jäänud.

Küpsised söödud ja tee joodud aitasid nad mind põrandale ja me hakkasime koos mängima. „Emme sina võta see kassike ja issi sina võta see jänkuke ja mina võtan selle karu sealt.” ütlesin ma äkitselt ja oma lause lõppu jõudnud hakkasin mõtlema upsii, midagi läks natukene viltu. Robin ja Charlotte vaatasid teineteisele imelikult otsa, kuid siis naeratasid. „Meie tütreke” kõlas nende mõlema suust. Korraga ma mõistsin, et olen leidnud endale vanemad. Mul on soe maja, soe tuba, söök laual ja katus pea kohal. Mul on veel emme ja issi. Minu emme ja issi. „Homme lähme ja paneme sind oma lapsena kirja. Siis on homme veel mida tähistada.” lausu Robin pärast piinliku pausi. Nad mõlemad kallistasid mind. „Aga mis me ootame lähme parem täna, ei tea ju millal homme kõik tulevad.” karjatas Charlotte. Ja nii me läksime. Robin aitas mu riidesse ja pani õues käru kokku. Charlotte pani mu kärru ja nii me jalutasime ühe kivist maja juurde. See oli arsti maja. Pidime mu siiski enne ülevaatusele viima. See käis kähku. Ja minu vanuseks määrati neli, kuid varsti saan viis. Kuidas nad seda tegid? Ma ei tea. Edasi läksimegi ühte valgesse majja, kus otsustatigi, et minu nimeks saab Lily Angel. Nad viisid mind tagasi arsti juurde. Mul oli vaja mingeid abi vahendeid, et kõndima õppida. Siis nad ostsidki mulle ühed pulgad ja me käisime veel poodides, kust ma sain endale kolm kleiti juurde ja mõningaid mänguasju. Peale seda hakkasime koju minema.

Kodus jäi Robin minuga mängima ja Charlotte läks kööki süüa tegema. Charlotte tegi suppi.  Robin vaatas mind oma hästi säravate silmadega, milles oli näha pisaraid. Ta oli selle teo üle väga uhke. „Meil on oma tütar” sosistas ta endamisi. Ta aitas mul riided kapi panna ja mängu asjad ära koristada. „Kas ma tohin aidata sul püsti saada?”  küsis ta mõnda aega vaikides. „Arst ei lubanud aga proovime.” vastasin kindlameelselt. Robin andis mulle oma käe toeks ja teise käe aitas voodi peale. Seejärel andis mulle kargud ja näitas,kuidas käed käivad ja palus mul proovida. Ja ma sain suurepäraselt hakkama. Tegin paar tiiru ümber issi ja siis vaatasin, et Charlotte oli pikemat aega seda kõike jälginud ja tema silmad olid vesised. Robin läks ja kallistas teda. Ja nad vaatasid koos minu poole. „Söök on valmis” ütles Charlotte ja pühkis oma pisarad ära. „Minge teie ees ma saan ise hakkama” ütlesin ma issile ja emmele. Vaevalt olid nad üle ukse läve saanud, kui ma juba neist mööda hüppasin. „Ta on vaevalt minuti neil karkudel olnud ja juba oskab nii hästi.” oli Charlottel suur imestus näol. „Mina võitsin” ütlesin ma Robinile. „Pidime ju võidu tegema?” küsisin ettevaatlikult ja ronisin kiirelt puki peale. Robin ja Charlotte vaatasid mõlemad väga jahmunud pilkudega. „Kuidas see võimalik on? Alles hommikul ei osanud ta ühte sammu ka teha ja nüüd juba ronib. Peame arstile teatama.” ütles Charlotte olles hämmingus. Ja nad helistasid arstile. Robin serveeris mulle seni suppi ja tegi kaks võileiba ja kallas joogiks piima. Charlotte lõpetas kõne ja tuli sööma meiega. Söögiajal olid kõik väga vaiksed. Midagi oli väga valesti. „Niisiis” alustasin tasakesi „mida me homme siis veel tähistame?” Ema ja isa olid vait. Siis alustas ema „Eks ikka seda, et Robin tuli tagasi.” Söök sai söödud. Läksin Robiniga käsikäes oma tuppa. Ema jäi veel nõusid pesema. Robin aitas mind voodisse ja andis mulle minu kaks mängulooma. Kassi nimega Snuffy ja Jänku nimega Puffy. Mängsin ja tegutsesin omaette, aegajalt piiludes Robini poole, kes minu voodi ees põlvili olles kõiki minu liigutusi jälgis. Ühel hetkel kuulsin köögist hüüdu: „Robin, tule aita mul teed ja küpsiseid Lily’le tuua.” Kurbade silmadega vaatasin Robinit, kuidas ta kööki läks. Hiilisin vaikselt uksele ja kuulsin, mida nad rääkisid. Selgus, et mingi imelik viga pidi mul küljes olema ja Charlotte peab homme hommikul vara kooli minema, seega jään terveks päevaks Robini hoole alla. Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. MUL ON MINGI VIGA KÜLJES. Nuuksatasin. Kõik on korras. Nuuksatasin. Pühkisin pisarad ära. Kuulsin. Nad tulevad. Jooksin kiirelt voodisse ja tegin näo, et mängisin edasi. Ma ei tea, mis mind reetis aga mõlemad tulid ja tegid mulle kalli. Mu pisarad hakkasid voolama. Nad lohutasid mind: „Kullake,” ütles Charlotte „kõik on ju korras” lõpetas Robin tema lauset. „Näe siin on sulle rahustav tee” ütles Robin ja ulatas mulle tasikese teega ning seejärel ulatas küpsise. „Sa pead nüüd puhkama” ütles Charlotte ja pani mulle tekikese peale. Siis ütles Robin Charlottele „Ma tahan veel siia jääda. Mine sa magama, ma tulen kohe järgi.” Charlotte tegi talle põse musi, soovis head-ööd ja lahkus. Robin vaatas mind ja jäi mõttesse. „Issi, mis mul viga on? Miks keegi mind ei taha?” ütlesin ma läbi pisarate. „Tasa-tasa. Sul pole midagi viga. Meie armastame sind. Me tahame sulle ju vaid head. Aitasime sind kõndima. Andsime sulle süüa. Kinkisime sulle asju. Meie hoolime ju sinust.” ütles Robin ja paitas mu pead. „Alguses ei tahtnud mind Sebastian ka. Nüüd ei taha teie mind.” ütlesin ma selle peale. Robin tegi mu laubale musi ja ütles: „Maga nüüd kallike. Homme saame pikemalt rääkida ja kõike lõbusaid asju teha.” Mu silmad vajusid koheselt kinni ja ma jäin magama.

Öösel ärkasin ma üles.

Kuu oli kõrgel. Ronisin öökapile ja sealt lauale. Seal aga vaatasin kuud ja mõtlesin omaette: ’Mis nüüd küll saab? Mis ma edasi teen? Kas homne päev üldse tulebki? Või rändan ma juba täna uude kohta? Mis ma siin tegema pean? Olen ma veel keegi?’ Sellega lõpetasin oma arutluse ja ronisin toolile ja sealt maha. Tahtsin minna Robini ja Charlotte juurde, kuid...ma kukkusin. Charlotte kuulis seda ja saatis Robini vaatama, mis juhtunud on. Robin leidis mind maast. Teadvuseta. „CHARLOTTTTE !!” kuuldus tema huulilt. Charlotte jooksis kiirelt kohale. Ta silmadesse tekkisid pisarad ning ta oli šokkis. „Mis juhtus?” päris ta seejärel Robini käest. „Mina ei tea midagi. See oligi ilmselt see pauk, mille peale sa üles ärkasid” vastas Robin talle kiirelt. Ma hakkasin toibuma. „Kullakene, mis juhtus? Kuidas sa end tunned?” pommitasid mõlemad mind küsimustega. „Ma ei tunne oma jalgu!” suutsin neile vastu öelda. „Kas kohe üldse ei tunne?” pärisid nad nagu ühest suust. Ma noogutasin. Mul ei olnud midagi öelda. Charlotte viis mind oma voodisse ja ütles, et täna magan ma nende kahe juures. See mulle sobis. Sest see ju oligi minu soov enne kui kukkusin. Ma jäin koheselt magama kui mind voodisse asetati. Robin ja  Charlotte heitsid minu kõrvale magama.