29.peatükk

Ei. See ei saa nii olla.’ olid mu mõtted. Panin suu kinni ja sõin edasi. Mu pilk jäi pidama Eliise peal. Ta oli näinud, et mu suu vajus lahti. Ta vaatas mind suure kahtlustava näoga. Kehitasin õlgu ja sõime edasi. Robin ja Charlotte nägid meie oma vahelist kehakeelega rääkimist, kuid nad ei teinud sellest kumbki välja. Nad rääksid edasi muudest teemadest. Kui Eliise lõpetas söömise, läksime koos meie tuppa. Koheselt hakkas ta pärima mult, kas see võib-olla see sama poiss Sebastian, kellest ma talle enne sööki olin rääkinud. Taaskord kehitasin õlgu. „Me peame ta üles otsima. Äkki ta ongi ja me ei saaks muidu teada.” oli Eliisel kohe kõik selge. „Ja, kui ei ole?” küsisin igaks juhuks. „Kui ei ole siis saame ehk veel ühe sõbra. Muidugi ainult siis kui ta terveks saab.” mõtles Eliise. Keerasin oma pea viltu ja vaatasin talle otsa. Me hetkeks olime mõlemad vait, kuid jätkasime siis mänguasjadega edasi mängimist sealt, kust enne magama jäämist pooleli jäime. Eliise valis taaskord roosa kassi ja mina võtsin oma lemmik valge jänku. Kui me mööda tuba ringi mängisime, avastasime, et ühes kottis oli veel palju mänguasju, ning me kallasime selle põrandale. Selle peale tuli Charlotte meie tuppa, aga kui nägi, et see oli kõigest mänguasjade kott, mis laiali aeti, pani ta vaikselt ukse kinni ja läks kööki tagasi nõusi pesema. Nägin ukse liikumist ja aimasin sealt, et see oli tema. Täpselt ei teagi. Me vaatsime kõik mänguasjad üle. Seal polnud väga midagi meie jaoks. Ainult ühed suured Lego-klotsid, millega saime endale mängu mööblit ehitada. Ehitasime loomadele diivaneid, laudu, toole, voodeid jms. Ühel hetkel jäi Eliise seisma.  „Mis juhtus?” küsisin kohe Eliiselt. „Kas sa pole mõelnud, miks Charlottel ja Robinil on nii palju mänguasju aga lapsi neil pole?” ütles ta ja vaatas küsitleva näoga mulle otsa. „Äkki neil oli üks laps aga see suri ära?” oli minu esimene pakkumine. Sellest oleks päris kahju olnud. Otsustasime koos Eliisega minna küsima. Köögis polnud kedagi. Samuti ei olnud magamistoas kedagi. „Äkki on nad õues?” pakkus Eliise.  Aknast ei paistnud kedagi. Eliise jooksis tiiru ümber meie maja. Kõik oli vaikne. Siis avastasime Eliisega trepi, mis viib üles. „Eliise,” alustasin sosinal „kas sa näed ka seda treppi?” „Jah, näen. Miks sa küsid?” vastas ta mulle. „Sebastian arvas, et olen hulluks näinud. Sest nägin treppi, mida polnud olemaski” rääkisin talle sositades. „Lähme vaatame, kuhu see viib.” tegi ta ettepaneku. Ma noogutasin selle peale. Trepiastmed krääksusid. Oli tunne nagu vajuks kohe alla. Ülesse jõudes...