31.peatükk

Jõudsime ühte külla. Seal oli kaugelt näha ühte valget maja, millesse me pidime minema. „Tere, keda soovite näha?” küsis ukse avanud vanem naisterahvas. „Tere. Me tulime siia ühe haige poisi pärast. Tõime talle kingitusi. See oli meie laste idee.” vastas Robin. „Kas võime sisse tulla?” küsis Eliise. „Muidugi” vastas naisterahvas ja ulatas meile tervituseks käe ning hüüdis „Brandon, sinu juurde tuldi!” Selle peale tuli üks väike poiss nähtavale. Ta vaatas meid natuke aega ja tuli vaikselt lähemale. „Kes Teie veel olete?” küsis ta viisakalt. „Meie tõime sulle kingitusi.” vastas Eliise. „Kas sa näitad meile kus su tuba on ja me viime uued mänguasjad sinu tuppa?” küsis ta edasi. „Jah ikka.” ja me läksime tema järel. Charlotte ja Robin jäid alla suurtega juttu ajama. Brandonil oli väga vinge tuba ja ta ei paistnud üldse haige olevat. Seal oli üks liumägi, redel, voodi, telekas ja igasugust muud pudi-padi. Me viisime suured kotid tema tuppa ja hakkasime mängima. „Miks sul need rohelised täpid näo peal on?” küsis Eliise, mille peale ma müksasin teda ja sositasin „nii ei ole ilus küsida.” Brandon hakkas rääkima, nendest nii nagu ta aru sai. Aga tema seletus oli väga arusaamatu. Ta rääkis meile, et ta sai need tulnukatelt ja, et need pidavad väga ohtlikud olema. Mängida saime veel natuke aega, kui tuli välja, et Brandon peab magama minema. Me jätsime temaga hüvasti ja hakkasime ära minema, kuid ma kukkusin...

Eliise jooksis kiirelt trepist alla ja karjus: „Lily kukkus. Lily kukkus.” See oli talle suur šokk, sest ta ei teadnud, et ma ei saa aeg-ajalt ei kõndida. Robin tuli kiirelt üles ja raputas mind, mille peale ma üles ärkasin. „Ma ei tunne oma jalgu!” oli mu esimene lause kui ma hakkasin vaikselt aru saama, mis mu ümber toimub. „Juba jälle!?” hüüdis Robin. Ta aitas mul riided selga ja pani mind vankrisse. Eliise tuli kohe tema järel. „Lily, on kõik ikka hästi?” küsis ta minu käest pisarad silmades. „Jah, Eliise on küll. Ma olen lihtsalt natuke nõrk veel. Ma pean puh...” ja siis ma vajusin täiesti ära. „Lily!Lily!” hüüdis Eliise ja raputas mind. „Tasa Eliise, ta peab natuke magama ja siis on ta jälle tagasi ja rõõmus.” rahustas Charlotte teda.

Terve sõidu aja jõllitas Eliise mind, et äkki ärkan ikka varem. Aga ei ärganud. Mind äratati kodu ukse ees, kus Charlotte viis mu süles voodisse ja Eliise istus minu kõrvale. „Emme” lausus ta siis „too meile palun marja smuutit, küpseta pannkooke ja too meile telekas.” „Küll sul on palju soove. Arvad, et see aitab?”  oli Charlotte pisut murelik. „Ikka aitab. Peab aitama.” vastas Eliise. Charlotte lahkus kööki ja Eliise aitas mul istuli tõusta. „Kuidas sa ennast tunned, õeke?” küsis ta minult. „Palju paremini.” vastasin talle. Robin tõi meile pannkoogid nutella, jäätise ja moosiga ning hiljem ka smuutid. Teleka tõi ta ka meile ära. Telekast pani ta  Eliise lemmiku multika „Taevalik printsess”. Mulle väga meeldis see multikas, see oli kuidagi teistsugune. Näitas kahe printsessi suhtlust ja igasuguseid võluasju. See oli WOW. Pannkoogid olid imehead ja smuuti ka. Mulle meeldis, kuidas Eliise minu eest hoolt kandis. Oli näha, et olin talle väga heaks sõbrannaks saanud. Me tegime kõiki asju koos. Ta tegi mulle naljakaid etteasteid, kui mul oli halb tuju. Ta aitas mul süüa ja tõi mulle asju. Ma nägin tema silmadest, et talle meeldib seda teha. Ta oli ka mingil määral nagu ema.

Õhtu jõudis kätte ja me pidime magama minema. Õigemini, me lihtsalt vajusime koos voodisse ära. Charlotte tuli ja pani meile teki peale. Koristas meie eest mänguasjad maast ja plekid laudadelt. „Charlotte!” Sosistas Robin ühel hetkel üle ukse „Ma sain midagi teada, tule kiirelt.” Charlotte jättis koristamise pooleli ja läks kööki ning tõmbas ukse kinni. Uks aga krääksus ja selle peale ärkas Eliise üles. Ta lähenes vaikselt uksele ja kuulatas. „Ma pean sulle midagi rääkima, aga tüdrukutele me sellest rääkida ei tohi, mitte veel. Võibolla mitte kunagi.” rääkis Robin. „Räägi nüüd siis.” sosistas Charlotte. „Mirell sai surma. Ta sattus kohta, kus oli terrorirünnak ja ta hukkus.” ütles Robin. Eliise jooksis selle peale kiirelt voodisse ja hakkas nutma. „Mis juhtus?” küsisin tasakesi. „Mu emme...” alustas ta oma lauset ning väikese peatusega jätkas „sai surma.” Ma haarasin tugevalt ümber Eliise ja kallistasin teda hästi pikalt. Kuni ta üks kord unemaale suikus. ’See oli õõvastav’ mõtlesin endamisi ’jälle üks ingel läks ja teda tagasi ei saa, ei saa, ei saa, mis küll nüüd Eliisest saab, kas Robin ja Charlotte jätavad ta ikka endale. Loodan küll, sest paremat väikest õde ei ole, kui tema. Ta on mulle nii kallis.’ Vaatasin kuud ja jäin ka magama.