See väike tüdruk on üsna eriline tüdruk, kes kaob ühel päeval ja ei mäleta oma elust midagi...Loe blogi ja saad teada, kuidas asi edasi läheb! *Loo autor on Katriin Kubarski ja lugu on täiesti väljamõeldud. *Ootan ka Teie tagasisidet!
neljapäev, 20. detsember 2018
45.peatükk
Andrew,
meie kauge sugulane, kes ei saanud eile lumetormi tõttu tulla ja tema vanemad
Simon ja Rebeka. Papa ulatas Andrew’ile tema paki ja selle sees oli valge musta täpilise koera
kostüüm. Ta läks ja vahetas ka kohe riided ära. Senikaua said vanemad jutustada.
Veidi aja pärast käis uuesti ukse kell, seekord olid ukse taga meie teised
sõbrad eilselt peolt Kai, Lee, Adrian, Martin ja nende vanemad Lukas ja
Steffie. Neil kõigil lastel olid oma kostüümid ja kõige huvitavam oli see, et
kellegil ei kordunud meil. Kail oli ükssarviku kostüüm, Leel oli põhjapõdra
kostüüm, Adrianil oli supermani kostüüm ja Martinil oli konnakostüüm. Nende
kohale jõudmisega võiski meie pidu alata. Meie kõigi vanemad läksid ära. Mamma ja papa olid peaaegu kogu peo juba ära
planeerinud. „Kõigepealt teeme nii“ alustas mamma ning jätkas „poisid jäävad
elutuppa ja papa räägib Teile ühe ägeda loo ja mina ja tüdrukud lähme meie
magamis tuppa ja räägin neile seal ühe ilusa loo.“ Vanaema rääkis meile loo,
kuidas nemad papaga tutvusid ja nende abielust. See oli nii ilus. Vanaisa rääkis
aga ühest loost, kus ta väiksena teiste poistega seiklemas käis. See olevat ka
olnud üli huvitav. Seejärel läksime tagasi elutuppa ja saime võtta omale snäkid
ja papa pani ühe multika käima. Multika
nimi oli Colossoceras, see rääkis kahest
külast, kus ühes hoiti ja armastati draakoneid ja teises külas neid
vihati. Kõigi meelest oli see multikas huvitav. Isegi mamma ja papa vaatasid
seda meiega. Pärast multikat oli mängu aeg. „Nii tore oli eile vaadata, kuidas
te aaretejahti õues mängisite aga meie suutsime enne peita asjad ära tuppa ja
nüüd peate teie vajalikud asjad üles otsima“ ütles papa ning jätkas „nii jagame
teid paaridesse.“ „Eliise ja Lee on tiim
number üks, Lily ja Kai on tiim number kaks, Sebastian ja Martin on tiim number
kolm ja Adrian ja Andrew on siis tiim number neli“ jaotas vanaisa meid
tiimidesse ja jagas meile igale tiimile ühe paberi, mille peale oli kirjas
asjad, mis me pidime üles leidma, ja
vildika. Ka see mäng oli hästi tore. Esimesena leidsid Adrian ja Andrew kõik
üles, siis mina ja Kai, siis Eliise ja Lee ning lõpuks Sebastian ja Martin.
Järgmisena vaatasime multikat nimega Mystical Guarana, mis rääkis ühest
jänesest, kes oli ühel peol kaduma läinud ja kuidas ta siis koju tagasi jõudis.
Kuigi see oli pisut rohkem plikalik meeldis see poistele. Kui multikas sai läbi
ütles vanaisa, et nüüd lähevad poisid tünnisauna. Tüdrukud said mammaga koos
küpsetada koos šokolaadi kooki ja mamma lakkis meie küüsi ja tegi meile näo
maski. Pooleteist tunni ajapärast toimus vahetus, mis tähendas, et nüüd said
tüdrukud minna mammaga tünnisauna. Õues oli nii ilus tähis taevas ja saime kõik
oma asjadest rääkida, mida oleme juba suve jooksul teinud ja mis meil veel
kavas on. Nii sain ka mina rääkida peaaegu kogu oma elust. Vähemalt elust
Sebastianiga kahekesi metsa majas. Poisid tegid papaga seni kaua burgereid. Kui
meil sai poolteist tundi täis läksime tuppa tagasi ja sõime enda ning teiste
valmistatud toite. Seejärel vaatasime
veel ühe multika, mille ajal mamma meile patse tegi. Selle multika nimi oli The
Copper Leopards, mis rääkis sõprusest ja selle proovile panekust. Pärast seda
jäime kõik magama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tere, Katriin
VastaKustutaSee on Sinust väga tubli, et kirjutamist harrastad. Muul moel inimese sisemaailm ei arenegi ja kirjutamine juba iseenesest on teraapiline protsess. Olgu see siis igapäevaelu dokumenteerimine (nagu isegi 7 aastat tegin) või lihtsalt ühe loo peast välja saamine lootuses, et ehk annab see Sinu elule perspektiivi. Kõik need peatükid juba iseenesest meenutavad n-ö blogipostituste jada, mis tegelikult moodustabki eneseotsingu. Ajasin esiti Sinu blogi pealkirja ühe teise raamatuga, mille pealkiri on küll veidi erinev ("Ühe tüdruku lugu") ja sisugi sootuks teine. See kirjutis siin aga meenutab mulle alguse poolest ühte teist kunagi loetud raamatut, kus algus on üsna samasugune - tundmatu koht, ootamatud sündmused, vahel isegi tunne nagu paralleelmaailm, midagi peegli taga. Ühelt poolt on sellises formaadis kirjutise lugemine hea - kronoloogia on selge, samas annab tunda peategelase hingeelu - hästi palju emotsioone ja ootamatuid tundepuhanguid, mis vahel vürtsitavad loetut, samas vahel on neid ka liiga palju. Mida ma tahan öelda on see, et eneseotsingud ei saagi olla kerged, aga vahel tuleb kasuks enese sisse vaadata ja mõelda kõike konkreetsemaks. Selles mõttes on jällegi tubli, et (paranda mind, kui eksin), sain aru mõnest sümbolist, mida võisid kasutada (alguses renoveerimist vajav maja võrdus minu jaoks justkui sellega, et inimene on hingelt katki ja vajab võimalusi ja vahendeid enda ülesehitamiseks, samas liitub ka keegi (vist oli Sebastian?), kes aitab seda teha, marraskil põlved kui näide sellest, et hingeliselt võib asi olla parem, aga vahel teevad füüsilised vigastused sama palju valu jne. Mida ma tahan öelda on see, et kirjandust ei saagi alati mõista üheselt. Sinu jaoks võib-olla minu kirjeldatu ei ole üldse see, mida mõtlesid. See ongi igasuguse (ilu)kirjanduse võlu-mitte ainult kirjutamine ise ei ole teraapia, vaid ka selle lugemine mistahes vormis võib aidata inimesel end analüüsida ja vahest aidata mõista kirjutajatki.