43.peatükk

Hommikul olid teised juba üleval, kui mina alles tõusin. See oli kuidagi iseenesest mõistetav, et mulle kogu see sõit ja öö oli olnud raske.  Ronisin voodist välja. Panin selga oma valge  linasest kleidi, mille käevarukatel ja kleidi alumises osas oli ilus heegeldatud pits, kammisin oma juuksed ja läksin kööki. Köögis aga polnud kedagi. Läksin istusin ühe puki peale ja vaatasin, et mulle olid pannkoogid virna jäetud, kõrvale oli lõigatud palju puuvilju, jäätist, šokolaadikastet ja joogiks oli piim. Kui ma olin endale koogid ette tõstnud ja šokolaadikastmega üle valanud nägin, elutoa aknast, et teised tegutsesid õues. Papa niitis muru, Sebastian ja issi küpsetasid liha (kust ma tean, et liha ja mitte kala, on see, et veranda aken oli lahti ja sealt jõudis lõhn tuppa), emme, mamma ja Eliise rohisid peenraid. Ühtäkki nägi Robin, et askeldasin köögis ja ta tuli ukse juurde ja ütles, et võin õue tulla sööma. Mul oli pisut raskusi söögi viimisega ja Sebastian tuli mulle appi. Mina võtsin pannkoogid ja tema võttis kruusi piimaga. Õues istusin ühele toolile, mille kõrval oli lauake. Seni kaua kuni sõin tegutsesid teised edasi. Mind pandi tähele alles siis kui olin oma nõud kööki kraanikaussi asetanud ja tagasi verandale jõudnud. Nii pea kui olin jõudnud tuli Eliise lausa joostes minu juurde ja küsis: „Kuidas sa magasid, õeke?“ „Hästi, ma arvan“ ütlesin talle. „Tahad ujuma minna?“ küsis ta siis minu käest. Ma polnud kunagi ujumas käinud. Õigemini, ma isegi ei teadnud, mis asi see on. „Kas see on mingi mäng“ küsisin Eliise käest sosinal ja kahtleval häälel. „Ei, tobuke“ ütles ta, hakkas naerma ja jätkas siis „see on spordi tegemine vees. Mamma ja papa õpetasid mulle eelmine aasta ja nüüd ma täitsa oskan juba. Nad võivad sind ka õpetada, ma arvan.“ „Emme, kas me ujuma võime minna kui papa lõpetab niitmise?“ küsis Eliise emalt. „No, ma ei tea, Lily ei oska veel ju“ oli ema vastus sellepeale. „Aga ta võib ju ka kätistega nagu mina“ tuli Eliisel mõte. „Noo siis küll“ ütles ema. „Lähme vahetame siis riided ära“ tegi Eliise ettepaneku ja nii me tegime. Jooksime pool võidu üles oma tuppa võtsime kohvrist trikood ja läksime vannituppa vahetama. Eliise trikoo oli roosa ja tal olid erinevat värvi ja moodi jäätised selle peal.  Minu oma oli valge mustade täppidega. Eliise pani oma juuksed patsi ja aitas mul ka, aga minu pats ei tulnud tal väga hästi välja, mille peale ta ütles, et las emme teeb sulle. Siis ta ütles, et oleme valmis ja lähme võtame garaažist meie ujumisvahendid. Tõesti, kui me garaai juurde jõudsime oli seal madratseid, kätiseid, ujumisrõngaid, ujumispallid, ujumisprillid. Kahekesi püüdsime siis välja valida, missugused asjad me võtame ja üritasime need siis basseini äärde saada. Selleks ajaks oli vanaisa lõpetanud niitmise. „Lily, tule korra siia“ kutsus ema mind. Läksin tema juurde ja siis ta ütles „Teeme sulle ikka korralikud patsid ka. Lähme kõigepealt kööki ja ma pesen käed mullast puhtaks.“ Läksin tema järel kööki ja ootasin, millal ta oma käed ära peseb ja mulle patsi teeb, sest basseini minek tundus nii äge ja ma tahtsin juba seal olla. Tema otsustas mulle hoppis punuda kaks patsi. „Aitäh, emme“ ütlesin ja jooksin basseini poole, kus Eliise juba see ulpis. Ta proovis madratsi peale kätistega hüpata aga hüpas koguaeg mööda või noh madrats läks ta alt ära. Küsisin, et kas tal poleks lihtsam madratsit kinni hoida ja peale ronida. Ta oli üllatunud, et ta ise selle peale ei tulnud aga ta jätkas ikka samamoodi edasi. Ma ei oskanud midagi teha. Istusin lihtsalt basseini äärel ja kõlgutasin oma jalgu vees. Meie tegemisi oli jäginud Sebastian ja ta küsis issilt „Kas ma võin ka minna?“ „Muidugi võid, ega ma sind kinni ei hoia. Liha on ka kohe nii kui nii valmis ja siis ma mõtlesin ise ka tulla natuke jahutada. Siin grilli ääres kuuma päikesega pole väga lõbus“ ütles issi selle peale. Sebastian läks kiirelt tuppa ja pani oma ujumispüksid jalga. Need olid erinevate sinise varjundiga triibulised põlvedeni ulatuvad püksid. Verandale jõudis karjus ta, et kõik teda vaataksid. Ta jooksis trepist alla ja hüppas vee alla nii, et ujus Eliise madratsi alt läbi ja välja tuli basseini teises otsas. Kõigile see meeldis ja nad plaksutasid. Eliisele meeldis see muidugi kõige rohkem. Ta naeris ja karjus „Tee veel! Tee veel!“ Sebastian tuli  teisest otsast välja, läks basseinist eemale ja jooksis basseini poole, ja seekord tegi saltot ja kukkus plärtsti vette, ujus jälle teisele poole ja tuli siis välja. Eputis siuke mõtlesin ma, aga ma ei mõelnud seda halvaga ja see ajas ikkagist naerma. Kui sega kõike nägi issi siis tahtis ta ka näidata, mis ta oskab ja Sebastianile väikese väljakutse sellega esitada. Issi lõpetas kiiruga liha küpsetamise ja võttis siis särgi seljast. Ilmselt oli tema ainus, kes teadis ette, et saab ujuma minna. Ta hüppas esimesena pommi ja ronis siis sama moodi teiselt poolt välja. Seekord jooksid nad koos ja hüppasid pommi ja ujusid teine teisele poole siis hüppasid nad veel kõhuli ja sellili ja saltot ja selleks ajaks oli issi juba väsinud. Siis tuli ta vees kõndides minu juurde ja küsis, et kas ma ka tahan vette tulla. Ta tahtis mind ujuma õpetada. Robin tõi mulle kätised ja aitas need kätte panna, ning aitas siis mu vette. Olgugi, et mul olid kätised näitas ta mulle paar liigutust ette, kuidas saaksin paremini edasi liikuda. Ma siis proovisin teha nii palju järgi kui oskasin ja aru sain. Veidi pärast õppimist ütles mamma, et söök on valmis ja me peame minema riided ära vahetama.  Söögiks oli mandli-maasika salat ja issi ja Sebastiani poolt küpsetatud liha, joogiks oli apelsinimahl. Sõime ka seekord verandal. Söögiajal rääkis Eliise muidugi kogu aja kui ägedalt issi ja Sebastian hüppasid. Tal oli selle kohapealt kõige parem vaade ka.  Kui söök oli söödud aitasime nõud nõudepesu masinasse panna. Mamma rääkis siis, et õhtul tuleb neil väike istumine. Siin kohal peaks mainima, et väike see küll polnud aga sellest hiljem edasi. Seega tuleb minna poodi süüa ja muud ostma. Nii me saimegi siis kogu perega sõita alla linna poodi. Brisbon oli palju suurem, kui meie oma, tegelikult meie oma oligi pigem pisut suuremat sorti küla. Selles linnas oli kõrgeid hooneid ikka väga palju. Seda oli juba meie toa aknast näha. Linna minekuks panime Eliisega sarnased kleidi ainult värvid olid teist pidi. Mina kandsin valget mustade täppidega kolmveerand käistega kleiti, tema musta valgete täppidega, jalga panime ühesugused heledad kingad. Eliise tahtis, et emme talle pärga punuks, see sobis talle hästi. Mulle tegi emme krunni. Nii olime meie valmis minekuks. Sebastian kandis  viigipükste sarnaseid tumesiniseid pükse ja valget t-särki ja päikse prille, jalas olid tal tennised. Oi ta nägi nii šikk välja nendes riietes. Kõik oli nii kokku valatud. Kohe näha, et Robinil on hea maitse, sest tema aitas need riided välja valida. Kui me autosse läksime istusime me nii: lapsed ehk mina, Sebastian, Eliise kõige taga, mamma ja emme keskel ja issi ja papa kõige ees. Kuni alla sõitmiseni jõllitasime Eliisega mõlemad Sebastianit. Tema pilgust oli näha, et tal oli väga ebamugav. Õnneks see muutus, kui me alla jõudsime siis vaatasime me rohkem väljas olevaid maju ja inimesi. Enne poodi minekut peatusime ühe kohviku ees. Eliise oli üllatunud ja küsis: „Kas teil on tõesti juba kõht tühi? Me ju alles pool tundi tagasi sõime.“ Teised hakkasid sellepeale naerma ja mamma seletas, et siin me joome natuke kohvi ja paneme tegevus plaani paika ja siit saame suure koogi kätte. „Kooooookiiii“ venitas Eliise hästi pikalt ja ta nägu tõusis naerule. Teda on vist üldse võimatu vihale või nutma ajada. Aga noh koogid on muidugi head ja miks keegi peaks koogi pärast nutma hakkama. Niisiis me läksime kohvikusse ja istusime. Vanemad jõid tõesti kohvi aga meie võtsime limonaadi. Plaanid peetud läksime ühte linna suurimasse kaubanduskeskusesse. Kõige pealt saadeti meid lapsi, mamma ja pappaga riidepoodi. Seal saime endale välja valida õhtuks riided. Kui olime Eliisega endale riided leidnud ja neid proovikabiinis proovinud ning mammale ja papale näidanud, küsis Eliise „Miks ma üldse siis riideid pidin kaasa võtma kui me siin uued ostame? Ma oleks saanud rohkem mänguasju kaasa võtta.“ Ka sellepeale hakkasid kõik naerma aga Eliise seekord vastust ei saanud. Seni kaua käisid emme ja issi papale ja mammale kingitust ostmas ja  viisid selle auto peale. Pärast seda toimus vahetus ja me pidime emme ja issiga ringi jalutama. Sel ajal otsisid mamma ja papa meile kingitusi ja viisid need auto peale. Seejärel suundusime kõik toidupoodi. Sealt ostsime väga-väga palju süüa. Paar korda tekkis isegi küsimus, et kes selle kõik ära süüa suudab. Peale seda suundusime koju tagasi. Koju jõudes oli kõigil juba kõht tühi. Sõime siis veel liha ja salatit. Edasi hakkasime kõik toitudega tegelema. Neid oli nii palju, et ma ei jõua kõiki nimetadagi: palju salateid, ahjukartuleid, kala ja kana liha, suupisteid jne. Kui toidud olid enamvähem valmis aitasime mammal ja papal veel lauda katta. Laud oli vaja katta 24 inimesele, see oli mõeldud täiskasvanutele ja veel teine laud 15 lapsele. Seda tundub palju. Kokku oli siis 39 inimest. Kui lauad olid kaetud saatsid mamma ja papa meid oma tuppa, et me mõtleks välja mõned mängud, mida lastega mängida. Me suutsime mõned mängud välja mõelda küll, enamus olid siiski vanemate kaasamisega. Üks oli hernekottidega, mida peab peapeal hoidma ja vanemad saavad käsklusi jagada. Teine oli Ketikull. Kolmas oli aardejaht. Vaevalt olime viimase mängu välja mõelnud, kui emme tuli ja ütles, et peame riideid vahetama hakkama, sest külalised tulevad varsti. Me Eliisega panime jälle sarnased kleidi, mina panin sinise ja tema pani roosa. Need olid pisut pidulikumad riided. Sebastian aga tahtis samade riietega olla nagu ta enne. Seejärel tuli kiirelt aardejahi jaoks vajaminevad asjad ära peita. Taaskord jõudsime napilt viimase asja ära peita kui külalised juba tulid.  Tervitasime kõiki viisakalt ja siis saime tegelikult teada, et vanaemal ja vanaisal oli 25.pulmaastapäev. Vanemate lauas oli palju rääkimist. Kõik me tädid ja onud ja mamma ja papa sõbrad olid kokku tulnud. Laste lauas oli aga vaikus, võiks isegi öelda, et piinlik vaikus. Vaikus kadus ära alles siis, kui Eliise pärast söömist karjus „Hakkame nüüd mängima!“ Sellega olid kõik nõus. Seejärel läks Sebastian täiskasvanute laua juurde ja palus endale tähelepanu pöörata. Ta alustas sõnadega „Nii nüüd on meil teie kõigi abi vaja...“ ning seletas ära esimese mängu, milleks oli hernekoti mäng. Küsis veel, et kas kõik said aru. See mäng kestis meil päris kaua ja päris mitmel kukkus kott vahepeal maha. Eliisel ei kukkunud kordagi. Pärast seda mängu said vanemad oma juttudega jätkata. Lapsed läksid õue aardejahti mängima. Tiimid jagati võrdselt, kapteniteks olime meie kolmekesi ja me tohtisime öelda, kas koht on soe või külm. Ka see mäng kestis kaua ja pärast seda läksime tuppa torti sööma.  Vaevalt olime tordi söömise lõpetanud kui käis ukse kell. Robin läks vaatama, kes seal on. Seal oli... Tommy. Tommy oli Eliise isa enne, kui Mirell ja Tommy lahutasid aga Eliise teda ei mäleta. „Mis sa siit tahad?“ küsis Robin kurja häälega ja jätkas „Sa tead, et sind ei taha siin keegi.“ „Vale puha“ karjus Tommy ja üritas uksest sisse tungida, see tal peaaegu õnnestus, kuid nii pea kui ma Tommy’t nägin minestasin. Kõik kogunesid minu ümber  „Lily, mis juhtus?“, ja „Lily on sinuga kõik korras?“ kuulsin veel nende suust enne kui uinusin. Seejärel läks papa ukse juurde ja karjus ka Tmmy peale „Mine siit nüüd heaga ära! Muidu kutsun politsei. Minu lapselaps minestas.“ Mind veeti kiiresti laste tuppa ja pandi voodisse. Kõik lapsed tulid muidugi järgi aga ega keegi neid ei keelanud. Sebastian ronis minu kõrvale voodisse ning pani mu pea tema rinnale. Sellega lõppes selle aastane pulmaaastapäeva pidu. Kõik teised hakkasid ka vaikselt koju minema. Emme oli šokis ta ei teadnud, mida teha. Ma ärkasin alles hommikul üles.