34.peatükk

Jälle oli juhtunud see, mis juhtus ammu aega tagasi. „Me peame vist jälle arsti kutsuma“ ütles Charlotte. Charlotte läkski ja helistas arstile. Sebastian võttis mu sülle ja viis mu tuppa voodi peale. Eliise istus minu kõrvale ja mängis nagu oleks arst. See oli temast väga nunnu. Ta katsus mu pead ja lausus: „Ei palavikku tal ei ole.“ Siis jätkas teiste protsetuuridega. „Tee suu lahti ja ütle “A“. “ Ma tegin nii nagu ta ütles. See oli väga lõbus, sest tema selle tõsidust ei mõistnud. Siis tegi ta aga midagi imelikku. Ta haaras mu jalast ja proovis talla alt kõditada – see ei aidanud. Ta proovis veel ka kaenla alt ja kaela pealt kõditada. Kui ma selle peale naerma hakkasin lausus ta „No närvid on tal korras.“ Olles oma lause lõpetanud, astus Charlotte sisse. „Kuidas sa ennast tunned?“ kostus tema huulilt. Veidi pärast seda hakkas Eliise raporteerima, „No palavikku tal ei ole, kurk punane ei ole ja...aga närvid töötavad.“ Isegi Charlotte ei suutnud naeru tagasi hoida. „Sa tobuke! Tal on natuke teistmoodi haigus, kui see mis sinul oli.“ütles ta siis rahulikult. „Sul oli haigus?“ küsisin ehmunult Eliiselt. „Ei midagi hullu,“ ütles Charlotte, „lihtsalt natuke külmetanud.“ „Arst tuleb 3 tunni pärast ja vaatab su üle. Seni kaua pead sa puhkama. Tahate ma toon teile midagi näksi ja vaadata multikaid?“ „Jaaa, multikaid!“ karjus Eliise ülimalt kõvasti. Sellest oli selge, et multikaid vaatame me kindlasti. Sebastian ja Eliise lükkasid Eliise voodi minu omaga kokku, sest minu oma juures oli nüüd valge telekas. Eliise haaras puldi ja ronis minu ja seina vahele. Sebastian liigutas mind pisut keskele poole ja läks ise Eliise voodisse. Ema tõi meile lõigutud puuvilju, kaeraküpsiseid ja jäätise kokteili. Õeke pani multika käima ja toetas taaskord oma pea minu õlale. Multika nimi on Roreec. See oli päris äge multikas, polnud liiga titekas aga kõik oli arusaadav. Kõige rohkem meeldis see multikas muidugi Eliisele, kes oli seda vähemalt 10 000 tuhat korda näinud. Ta tsiteeris kõiki tegelasi peast ja aeg-ajalt karjatas „See on mu lemmik koht!“ aga seda nii umbes 50 korda filmi jooksul. Kui film sai läbi avastasin, et Sebastian oli magama jäänud. Ilmselt polnud see tema maitse film. Kuna meil oli veel 1,5 tundi aega siis vaatasime veel ühe multika. Selle multika nimi oli Sabrael. See rääkis ühest džunglis elanud poisist, kes suhtles vabalt kõikide loomadega ja kuidas ta siis nö päris inimest kohtas ja kohe ära armus. See oli armas, aga enne kui multikas hakkas, togisin ma korra Sebastianit, ning kui nägin et ta ärkab, siis ütlesin ups see oli kogemata ega ma sind üles ei ajanud. Charlotte käis korra ja vaatas, kas meil snäkke veel on ja kuidas mu jalad on. Tõsilugu oli see, et snäkid olid otsas aga ta tegi meile enda tehtud kartulikrõpse, mis olid poe omadest palju paremad. Joogiks tõi ta jällegi enda tehtud viinamarjalimonaadi. Kõik toidud, mis ta teinud on, on niiii maitsvaaaad. Ma ei suuda seda uskuda. Vaatasime filmi ära ja just enne kui subtiitrid olid käima hakanud helises ukse kell. Pärast seda läks väike hullumaja lahti. Nimelt oli meil tuba natuke sassis. Eliise ja Sebastian tõmbasid teise voodi tagasi seina äärde ja Eliise viis kiirelt ära kandiku mustade nõudega. Charlotte jooksis lihtsalt mööda tuba ringi ja aitas ka kuidas oskas. Seda oli imelik kõrvalt vaadata, kuna ta on ikkagi täiskasvanu aga tal polnud vist ammu külalisi käinud.

Ta koristas laua ära ja läks uksele vastu. „Tere“ kostus ukse juurest. Arst ja Charlotte tulid koos sisse. See ei olnud see sama arst, kes oli siis kui ma väike olin. See oli keegi uus aga ka väga sõbralik ja tore. Charlotte jättis meid magamis tuppa ja läks ise süüa tegema. Ta üritas Eliiset ka kutsuda, aga Eliise ei tahtnud minna. Ilmselt oli ta Sebastiani peale armukade. Eliisele meeldisid mõelmad valdkonnad, nii kokkamine kui ka arstid. Kuna tema tuleviku soov on saada arstiks siis ta jäi parem meie juurde. Arst istus minu kõrvale ja lausus: „Ah, et sina oled siis see tüdruk, kellel on imelik haigus.“ Ma ei julgenud midagi öelda ainult noogutasin. Siis ta hakkas mu jalgu üle vaatama. Ta nägi neid arme, punne, sinikaid ja kriimustusi. Ta kõditas ka mind jala alt.  Siis tegi Eliise ukse lahti ja ütles emmele kööki: „Näed! Doktor Plainorb, kõditab ka jala alt.“ Ema ainult naeratas ja jätkas söögi tegemist. Söögiks tegi ta midagi kartulist. Tundsin selle lõhna kohe kui Eliise ukse avas. Kostus veel taldrikute kolksatus ja uks sulgus. Eliise ruttas tagasi voodi juurde ja ütles, et arst võib oma uuringuga jätkata. Plainorb ainult muigas ja uuris mu jalgu edasi. Ühel hetkel palus tal, et keegi Charlotte kutsuks. Teist korda polnud vaja seda enam paluda, sest kui ta oli oma lause lõpetanud kostus juba Eliise suust: „Emmme!“. Tuleb mainida, et see kostus väga sarnaselt tema emaga aga ma ei öelnud midagi. Veidi aja pärast tuli ema: „Jah,“ ütles ta hingeldades ja jätkas „kutsusite?“. Arst lausus: „Koduse raviga ei saa siin midagi teha, me peame ta haiglasse võtma paariks päevaks uuringutele.“ Ema ei tahtnud mind väga lubada. Ta mõtles natuke ja lausus siis: „Kas oleks võimalik nii, et me tooks ta täna siis te saate teha oma uuringuid ja homme, hiljemalt ülehomme saaksime ta koju tagasi?“ „Noo, teoorias on see võimalik, pean mõned kõned tegema, kas toote Lily ise või ma viin ise?“ küsis arst. „Me toome ise“ vastas Eliise enne kui ema oli saanud selle üle pisut mõelda. „Otsustatud!“ lisas Sebastian veidi aja pärast juurde „viin ta ise kätel kohale kui vaja.“ Oli näha, et ka Sebastian oli väga mures minu pärast ja pakkus abi. „Just mõtlesingi, et meil pole väga vahendeid ise viia aga kui sa Sebastian, pojake, suudad ta läbi küla viia siis toome ise.“ Ütles ema lisa kommentaarina ning hakkas asju pakkima. Ta võttis minu koti ja vaatas, mis seal sees oli. „Kullake, enne peame sulle mõned uued riided ostma ja vaatama äkki sulle läheb Eliise riietest midagi selga,“ ütles ta minu kotti silmitsedes. Arst, nähes, et meil on tegemist, tänas meid kiire teavituse eest ja lahkus. Kui ta oli lahkunud käis toas suur sagimine ringi, ainult Eliise istus minu voodi ees ja vaatas mind: „Kõik saab korda“ lausus ta ühtäkki. Vot, sellest ei saanud ma aru.

Sagimist jätkus veel tunniks ajaks, kuni Charlotte ütles: „Nii võime nüüd minna!“ ja jätkas „Pakkisin sulle kaasa mõned püksid ja tavalise t-särgi ja ühe pusa. Samuti su lemmik pleedi ja valge jänese. Lisaks ka natuke süüa ja juua, kuna me ei tea kaua sa seal olema pead.“ Hakkasime vaikselt minema. Kõige pealt läks Sebastian ja pani jalanõud jalga, seejärel viis Charlotte mu tema sülle võttis kotid ja Eliise käe kõrvale. Tugev Sebastian suutis mind kanda tõesti läbi küla ja pani mu maha alles arsti registreerimis laua juures olevale toolilie. Charlotte registreeris mu sisse ning me saime minna palatisse. Koheselt tuli ka arst Mitcell, kes viis mu kohe ka uuringutele. Eliise oleks äärepealt nutma hakkanud kui ta nägi, et mind ära viiakse. Ta oleks väga minuga tahtnud olla. Enne kui palati uks minu järelt sulgus jõudsin talle öelda: „Ära muretse, kõik saab korda.“ Ning selle järel sulgus uks. Mind sõidutati uuringu ruumi ja pandi üks aparaat tööle, ning lahkuti ruumist. Ilma sõnagi lausumata. Ma lamasin vagusi ja mõtlesin kui hea, mul ikka oma pere juures olla on. Ka mõni õnnepisar langes üle mu näo. Järgmisel hetkel tulid arstid aparaati vaatama ja ma pühkisin kiirelt oma pisara ära. Siis kutsusid nad Charlotte salvestust vaatama. Muidugi ei saanud Charlotte alguses aru, mis seal valesti on. Siis arstid seletasid: „Vaadake neid tumedaid laike. Me lasime teie tütre jalgadelt üle röntgenaparaadi, mis salvestab igat hetke. Näete kell 20:00 on ta jalgadel tumedad laigud, mis liiguvad aga 20:02 tal pole neid üldse.“ Ema imestus oli sama suur kui arstidel, sest jätkuvalt ei tea keegi, mis mul viga oli. Arstid tulid tagasi ja ilma sõnagi lausumata viisid nad mind palatisse tagasi. Charlotte naeratus oli liiga suur, et seda mitte märgata. „Mis juhtus, emme?“ küsis Eliise „ja miks su nägu nii naerul on?“ uuris Sebastian kohe järgi. „Nad alguses leidsid, et sinu jalgade sees on mingid laigud, kuid need kadusid.“ Vastas ta väga rahumeelselt. „Lily, sinuga peaks kõik korras olema, kas proovime kõndida?“ küsis ta kohe otsa. Endalegi üllatuseks sain ma oma jalgu liigutada, viisin need voodist välja, libistasin end vaikselt üle voodi ääre põrandale... Mu jalad kandsid mind! „Mu jalad kannavad mind!“ karjatasin rõõmust. Charlotte läks ja kutsus selle peale arstid. Ja nad koos doktor Plainorb’i ja Mitcell’iga vaatasid imestusest ja Plainorb lisas „Ma olin ise seal ja nägin, kui ta kõndida ja jalgu sirutada ei suurtnud. Kontrollisin ka tema närvid üle..“ teised arstid olid lihtsalt sõnatud. Charlotte uuris tasakesi „Kas me saame ta nüüd koju viia?“ Plainorb vastas „Parem oleks, kui ta ööseks meie jälgimise alla jääks.“ Selle järel kostus Eliise suust „Sellisel juhul jään mina ka siia. Ma ei taha oma õekest enam jätta.“ Ka Charlotte ja Sebastian arvasid, et kodus oleksid nad koguaeg ärevuses ega suudaks magada. Seega otsustasid ka nemad siia jääda. „Ma pean Robinile ka helistama. Äkki ta saab varem koju tulla.“ Ütles Charlotte meile ja läks välja helistama. Ukse sulgudes pugesid nii Sebastian kui ka Eliise minu kõrvale ja Sebastian pani teleka käima, kust parasjagu käis iluuisutamine. Eliise oli kohe sellest hämmastunud ja vaatas seda suurte silmadega. Kui telekas käima läks oli ka kuulda, kuidas Charlotte imeliku häälega Robiniga rääkis. Ta oli nagu rõõmus, et ma terve olen, aga kurb, et mind koju ei lastud. Kui ta palatisse tagasi astus oli ta nägu veel rõõmsam kui enne: „Issi tuleb homme juba koju!“ kostus tema huultelt. „JEII!“ karjusime üle üksteise.

 Pärast seda olime kõik väga väsinud ja Eliise ja Sebastian vajusid minu peale magama. Ega mul ei jäänud ka muud üle kui magama jääda. Ainult Charlotte ei jäänud kuidagi magama. Ta jälgis meid kogu öö. Tema peas käisid mõted ’kuidas ta terve saab olla? Alles paar tundi oli ta abituna maas ja nüüd ta kõnnib. Mis on see imelik haigus, mis tal kord kõndida laseb ja siis mõni hetk hiljem ei lase? Kuidas ja kas teda on võimalik aidata?’