42.peatükk

Hommikul oli päike juba kõrgel kui me üles saime aga Robin ja Charlotte olid juba ammu üleval. Nad olid ära joonud paar tassi teed ja nägid üsna rahulikud ja muretud välja. Nad olid hästi puhanud ja rõõmsad. Nende näod olid üldse kuidagi kavalad. Kui me kööki astusime jäid nad koheselt oma teemaga vait ja ütlesid: „Tere hommikust, lapsukesed, kuidas magasite?“ „Üsna hästi“ kostus meie kõigi suust või noh midagi selle sarnast. Istusime kiiruga lauda ja hakkasime sööma omletti,singi ja värskekurgi võikudega. Kõrvale oli muidugi jälle tee aga seekord mingi punane. Kibuvits oli vist selle nimi. Kuna me ka seekord sõime vaikuses, saime aru, et midagi on viltu. „Miks te kõik nii vaiksed olete?“ küsisin arglikult. „Meil on teile üks teadaanne“ ütles siis Robin ja tema suu läks naerule. „Me lähme täna“ alustas Robin „mamma ja papa juurde“ lõpetas Charlotte. „JEII“ kilkas Eliise rõõmust. „Meie pole neid näinudki“ ütlesin ma vaikselt ja naeratasin „siis saabki olema põnevam.“ „Ruttu lähme pakime asjad ära“ ütlesime Eliisega koos ning jooksime lastetuppa. Sebastian jäi veel emme ja issiga kööki istuma. „Mõtlesime, et teil on nii parem, siis äkki suudate unustada, mis siin paar päeva toimus ja saame seal lõbusasti aega viita“ jõudis Robin vaevalt oma lauset lõpetada kui Eliise tagasi tuli ja ütles natuke nördinult „Aga meil pole ju autot!“ Sellepeale hakkasid emme ja issi millegi pärast naerma. „Kullakesed, ma ostsin meile auto“ ütles Robin, mille peale muidugi Eliise hõikas „Jess“ ja hüpas üles ning tuli siis minu juurde tagasi. Robin ja Sebastian leppisid kokku, et lähevad käivad poes ja ostavad kõik vajaliku kaasa. Samuti oli Sebastianil riietest puudust. Charlotte tuli meile appi pakkima, sest selle aja jooksul oli Eliise mahutanud oma kohvrisse kõik mänguasjad aga mitte ühtegi riideeset. Arusaadav, et nii väike laps ei oska veel mõistlikult oma asju pakkida. „Eliise, kas sa riideid ei kavatsegi kaasa võtta?“ küsis Charlotte pool naljaga. „Need ei mahu“ ütles Eliise vastu. „Nii“ alustas Charlotte oma lauset „mõlemad võite kaasa võtta viis mänguasja.“  Eliisele see mõte küll väga ei meeldinud. Tema arvas, et kui ta kellegi maha jätab siis ta solvub. See oli nii armas temast. Küll aga emme proovis talle seletada, et ei solvu, sest sa jätad ju teisi ka maha ja siis nad saavad koos lõbutseda. Asjade pakkimine võttis nii kaua aega, sest kõik pidi korralikult kokku voltima. Kui kõik sai pakitud ja vedasime oma väikesed kohvrid kööki siis nägime emme ja issi kohvreid, mis olid kolm korda suuremad. Ei tea, kas mõne neist sees oli telekas ka, sest mõõtmed andsid küll juba teleka välja. Uksele lähemale liikudes, kuulsime, kuidas Sebastian ja Robin asju auto peale pakkisid. Kiiresti panime oma jalanõud jalga ja läksime õue, sest me tahtsime vaadata, missuguse auto meile issi ostis. See auto oli suur. Seal oli kaheksa istet. Imestasime küll, et miks nii palju, sest meid oli kokku ju ainult viis. „Äkki me sõidame mamma ja papaga ka kuhugi?“ sositas Eliise mulle kõrva. Ma ainult naeratasin talle ja läksime oma kohvritega auto poole. Sebastian oli nii armsalt ja kenasti riides: lühikesed mitme värvilised püksid ja valge t-särk ja tossud. Isegi ühe kohvri olid nad ostnud, mis oli ka riideid täis. Robin aitas veel meie kohvrid ära panna . Tõi seest veel enda ja Charlotte kohvrid ja nii me hakkasime minema. Autos istusime me nii, et Robin sõitis ja tema kõrval istus Sebastian. Charlotte laiutas üksi kolme kohapeal keskel, ilmselt sellepärast, et meid paremini kuulda, kui me midagi tahame ja tema ümber olid igal pool kotid söögi ja joogiga, meie Eliisega istusime kõige taga kumbki akna pool.  Robin sõitis selle autoga esimest korda, ninga tal polnud aimugi kõikidest nuppudest, kangidest ja ekraanidest, mis tal autos on. Ühel hetkel avastasin ma, et me saame autost multikat vaadata. Lülitasin kogemata enda ees oleva ekraani sisse, emme otsis mulle kõrvaklapid ja nii ma siis vaatasin midagi, mida ma enne näinud ei olnud. Seda nähes tahtis ka Eliise multikat vaadata. Tema muidugi vaatas multikat, mis oli ta üks lemmikumatest. Kui multikas oli läbi saanud olime me möödunud juba mitmest linnast ja oli aeg minna natuke jalgu sirutama, sest sõita oli veel 11 tundi. Jalutasime natuke linnas mida kutsutakse Oren. Oren oli imekaunis väike linnake, kus oli mitu head söögikohta ja palju ilusaid parke. Ühte parki läksime jalutama. Selles olid nii ilusad suured puud ja ilusad lilled ümber ringi. Pargi keskel oli kaks järve jõega ühendatud ja seal oli palju parte. Neile viskasime silla pealt saia. Kui olime tunnike puhanud ja jalutanud läksime tagasi autosse ja hakkasime edasi sõitma. Seekord oli järgmise peatuseni aega kaks tundi ja selle aja otsustasime magada rahulikult. Muidugi teised senikaua rääkisid juttu. Robin ja Charlotte rääkisid natuke mammast ja papast, et tal oleks kergem nendega ära harjuda. Meid aeti üles alles siis kui hakkasime autoga laeva peale sõitma. Seal saime aega veeta mängudetoas, kus me saime endale veel palju uusi sõpru, keda ilmselt kunagi enam ei näe, ja saime ka lõpuks korralikult süüa. See oli vist meie õhtusöögi eest, sest sõita oli veel kuus tundi. Lõpuks saime laevalt maha. Selgus, et mamma ja papa elavad hoopis teises riigis ja sellegi kõige kaugemas nurgas. Meie hakkasime sõitma Moumerist, mis on nende riigi pealinn, Brisbon’i. Seekord vaatasime meie Eliisega kaks multikat ära ja emme magas.  Kui meil said multikad vaadatud hakkas Eliise rääkima, mida lõbusat olid nad eelmine aasta mamma ja papaga teinud. Neil paistis olevat olnud väga lõbus ja see tegi mind natuke kurvaks, kuna ma nägin neid ju esimest korda. Kui Eliise minu kurba meelt märkas ütles ta „Ära muretse, ma arvan, et see aasta saab meil palju lõbusam olema“  ning jätkas pärast lühikest pausi „vaata eelmine aasta olin ma üksi seal ja aegajalt oli mul igav ka aga seekord olete sina ja Sebastian.“ Seejärel patsutas ta mind õlale. Siis me mängisime veel tunnikese ja siis hakkasime välja vaatama ja ooama milllal kohale jõuame. Mamma ja papa maja oli hästi suur ja selles oli väga palju tube. Võiks isegi öelda, et nad olid väga rikkad. See oli nii armas, kuidas nad meid vastuvõtsid oodates meid juba värava juures ka ütlesid Robinile kuhu ta auto parkida võib. Nende maja oli kahekordne ning neil oli bassein. See järel juhatati meid tubadesse. Meie tuba oli muutunud. Nii vähemalt ütles Eliise aga see tuba meeldis talle rohkem. Meil oli toas mingil põhjusel neli voodit. Need olid narivoodid, ühe redeliga. Eliise otsustas kohe ära, et tema tahab all magada. Mina tahtsin kindlasti üleval magada ja Sebastian valis ka alumise voodi. Meie toas oli ka veel rõdu, millelt avanes imeilus vaade öisele linnale. Kui me olime saanud asjad lahti pakkida kutsus mamma meid teed ja kooki sööma. Mamma oli väga imestanud, et Eliise on nii pikaks juba kasvanud, võrreldes eelmise suvega. „Mamma, vaata“ alustas Eliise oma lauset „need on Sebastian ja Lily, minu õde ja vend.“ „Oi Lily ja Sebastian, nii hea meel on teid viimaks näha“ ütles vanaema. Nii me siis jutustasimegi natuke aega. Sain ka vanaemale rääkida kõigest, mis meil Sebastianiga juhtus. Kui ma lõpetasin siis oli aeg juba nii hiline, et pidime ära magama minema. Ega ma kohe magama jääda ei saanudki, pikutasin oma voodis ja nägin läbi ringi kujulise akna kuud. Külmavärinad jooksid üle kogu keha ja pidasin paremaks keerata selg seina poole. Seejärel jäin ma magama.