38.peatükk

 Ma nägin seda inimest, kes eemaldas mu minu perest. Tal oli must  mantel seljas ja must kapuuts üle pea. Ta nägi väga õõvastav välja, ta võttis minust kinni ning viis mu ära. Ma hakkasin karjuma läbi une. Ma hakkasin nutma ning seda kõike  kuulis Robin, kes vaevu oli saanud magama jääda ning, kes tuli minu tuppa ja ajas mind üles. „Oh, issi!“ langesin ma talle kaela „see oli nii hirmus. Ma nägin seda, kes meid lahutas, kes mu ära viis.“ „Tasa-tasa“ rahustas mind Robin kõik on korras „mina olen siin. Ärme aja teisi üles. Lähme istume üleval korrusel natuke, ma teen sulle suhkruvett.“ Ta võttis mu sülle ja viis alguses kiigele. Tegi vaikselt suhkruvee valmis, viis mu üles teisele korrusele ja istus siis minu kõrvale. Ma jõin terve klaasi korraga ära ja ta oli sunnitud veel ühe klaasi tegema. Nii pea, kui ta oli trepist alla läinud kuulsin ma suurt naermist ja kedagi hüüdmas mu nime. Kui Robin ülesse jõudis nägi ta, et olin ära vajunud, alguses arvas, et suutsin magama jääda, kuid kui ma ei reageerinud, sai ta aru, et olin minestanud, koheselt läks ta uuesti trepist alla ja äratas Charlotte üles. „Charlotte!Charlotte!“ alustas ta äratamist ning raputamist „Mis on?“ küsis Charlotte justkui läbi une. „Ma täpselt ei tea aga Lilyga juhtus midagi.“ Vastas Robin. „Mis asja? Mis juhtus?“ oli Charlotte juba üleval ja pani hommikumantlit selga. „Ma jätkuvalt, ei tea aga ta nägi halba und ja siis ma läksin tema juurde ja viisin ta üles ja andsin suhkruvett ja kui ta teist veel palus läksin alla ja kui üles tagasi läksin siis,...“ rääkis Robin. „Siis, mis?“ küsis šokis olnud Charlotte. „Ta oli minestanud.“ Ütles Robin ja nad jooksid koos trepist üles. Sellise sagimise peale oli ka Sebastian üles ärganud ja kui ta nägi, kuidas Robin ja Charlotte üles jooksid, läks ta ka järgi. Charlotte ja Robin püüdsid igat moodi mind üles äratada, kuid miski ei aidanud. Sebastian jäi soolasambana viimasele astmele seisma ning karjatas „LILY!!“ ning jooksis ka minu juurde ja põlvitas maha. Kõik olid hirmsasti šokeeritud. Ma hakkasin vaikselt toibuma. Robin ütles esimesena „Kullake, ära veel püsti tule. Leba rahulikult siin.“ Kõige suurem hirm oli selleks korraks möödas. Robin ja Charlotte läksid alla jutustama ja rahunema ning kõigele lisaks kontrollima ega Eliise vahepeal üles ei tõusnud. Ei, ta polnud üles tõusnud. Sebastian aga jäi rahulikult minu juurde. Palus ainult, et meile tehtaks kaks tassi teed ja tuli siis tagasi. Ta ei tahtnud mind enam kordagi üksi jätta. Charlotte tõi tee üles ja ütles, et helistab ja teatab sellest juhtunust ka arstile ning läks alla tagasi. Sebastian ootas natuke aega, ning palus siis, et ma seletaks talle kõik ära, mis juhtus. Ma alustasin „Ma nägin unes seda inimest, kes mu minu pere juurest ära viis. Ma hakkasin karjuma ja nutma, seejärel ärkasin üles, kui Robin oli minu kõrvale tulnud ja siis ta ütles, et me läheks kuhugi eraldi ja ma rahuneks maha. Ta tegi mulle suhkruvett ja ma jõin selle kiirelt ära. Ta läks siis uut tegema ja kui ta all oli siis ma hakkasin kuulma, kuidas keegi sositab mu nime ja siis kuulsin veel naeru ja mulle tundus, et ma nägin seda inimest siin samas akna taga. Edasi ei mäleta ma midagi.“ Ja puhkesin see läbi uuesti nutma. Ta rahustas mind ja kallistas, hoidis mind hästi hellalt kuni uuesti uinusin. See öö ta ei maganud ja kui Charlotte ja Robin üles tulid ja nägin Lily’t magamas ja Sebastian ka kinnitas, et ta magab siis läksid nad alla ja võtsid Eliise selleks ööks oma tuppa. Kusjuures oli Eliise ainus, kes see öö normaalselt magada sai, mis muidugi tähendas, et järgmisel päeval oli ta kõige rõõmsam ja energilisem, ta ei saanud aru, miks kõik nii väsinud olid aga ega keegi ei tahtnud talle sellest väga rääkida ka.