30.peatükk

Avanes ilus vaade. „WOW!” kostis kui ühest suust. Aga ka siin neid ei olnud. Kuulsime alt ukse pauku. Ja jooksime alla. See oli Robin, kes oli turu peal käinud. „Käisite seal üleval?” küsis ta kohe veidi pahuralt. „Jah” vastasime ja langetasime pea häbist. Ta kükitas ja lausus: „Te ei oleks tohtinud sinna minna!” „Aga miks?” küsisin esimesena. „Aga kui sa oleks sealt alla kukkunud ja ratastooli jäänud, mis siis saanud oleks? Kus emme üldse on?” Hakkasin nutma, mis siis oleks saanud. Eliise tegi mulle pai ja surus mind enda vastu ja kallistas, ning lausus: „Me just teid otsisimegi taga. Ta läks ära aga meile ei öelnud midagi. Käisime ümber maja, otsisime toad läbi siis leidsime selle trepi ja käisime korra üleval.” „Ma mõistan. Ei ole hullu” ütles issi ja kallistas meid mõlemaid. „Aga kus siis Charlotte on?” küsis ta uuesti. Charlotte tuli uksest sisse. „Kas sa jätsid lapsed üksinda?” küsis Robin kohe. „Jah korraks, naabrinaine palus abi.”  vastas Charlotte. „Aa olgu, lapsed käisid oma pead teisel korrusel” ütles Robin ja silitas meie päid. „Oot, miks te meid taga otsisite?” katkestas ta poole pealt oma jutu. „Me tahtsime teada, miks teil on nii palju mänguasju aga lapsi pole?” ütlesin läbi pisarate ja kuivatsin neid. „Seda on raske rääkida. Meie laps...” Charlottele tekkisid pisarad silma, kuid ta jätkas „..suri. Need asjad olid talle mõeldud, kuid siis saatuse tahtel tulid sina, Lily ja me jätsime asjad sulle.” Nüüd nutsime me kõik. See oli valus. Üks ingel oli maa pealt lahkunud, ja teda ei saanud enam tagasi. Oejah. „Ma lähen oma tuppa” ütles Charlotte. Tal oli vaja rahuneda. Oli näha, et see puudutas teda. Keda ei puudutaks onju. Mul oli nii halb tunne. Õigemini meil mõlemal Eliisega oli. Nördinuna läksime tuppa. Me ei rääkinud midagi. Olime tükk aega vait. Ühel hetkel tuli Robin meiega rääkima. „Ma tean, et see vastus kurvastab teid. Aga teie pole milleski süüdi.” lausus ta.  Ta tuli ja kallistas meid mõlemaid ja me istusime ta sülle. Hetk oli vaikus, kuid siis alustas Robin „Tahate teeme midagi lõbusat koos? Laseme emmel rahuneda ja teeme kolmekesi koos midagi.” Eliise nägu tõusis naerule. „Lähme sellele poisile külla kelle juures arst praegu pidavat olema? Viime osad mänguasjad talle. Äkki ta paraneb siis kiiremini.” lausus ta. „No kui see on teie soov siis lähme” oli Robin kohe nõus. Robin käis korra Charlotte toas. Selgus, et Charlotte ei tahtnud enam üksi olla ja ta tahtis meiega tulla. See oli hea ja tore. Võtsime kaasa natuke saiakesi, teed ja küpsist, et oleks mida tee peal süüa. Käisime ka turul, lilli ostmas. Sellele poisile külla läksime ühe kaksikute vankriga. Meil oli lõbus sõit.