35.peatükk

 Hommikul ärkasime üles sellepeale, et arstid käisid iga natukese aja tagant meie palatis. Ilmselt nad siis kontrollisidgi, kas oleme üleval. See oli ilmselt palatiuks, mis kriuksudes alati kinni läks. Alguses tasakesi, kuid iga korraga jälle valjemini. Charlotte aga ei lubanud arstidel meid üles ajada, sest ta teadis, et meil oli raske päev ja tänane tuleb võibolla hullem päev. Lõpuks ta siiski ajas meid üles, sest mulle toodi juba süüa. Ma olin pisut kade, sest teised said süüa Charlotte kaasa pakitud maitsvat toitu, aga mina pidin seda vastikut haigla toitu sööma. See polnud üldse nii hea. Kui Charlotte mu krimpsus nägu märkas küsis ta : „Kas sa tahad meiega süüa? Ma võin su toidu ära süüa.“ Noogutasin ja naeratasin. Muidugi pärast seda oli Eliise see, kes taas minu kõrvale puges. Ma ei arvanudki, et olen talle seda võrd kallis.

Kui mul sai söödud tulid arstid ja ütlesid, et ma võin koju minna aga pean koheselt nende juurde tulema kui nad helistavad või kui mul midagi juhtub. Koheselt tõi Eliise minu riided ja ütles, et me oleme valmis ära minema. Tänasime arste, vahetasime riided ja hakkasime koju kõndima. Koju jõudes olin ma kuidagi väga väsinud, ise ka täpselt aru ei saanud miks. Heitsin end vanale kiigele pikali ja vaatasin lage. „Küll on hea, et arstid sind nii vara koju lasid tulla“ kostus ema suust. „Kuidas sa saad nii rahulikult seda öelda, eile ütles doktor Plainorb, et koduste vahenditega seda ravida ei saa. Siis peab mul midagi tõsist viga olema.“ Ütlesin ja pöörasin ema poole selja. Seda kõike oli valus endalgi kuulata, kuid nii see oli. Charlotte tuli heitis end kiige kõrvale põlvedele ja silitas minu pead ning lausus: „Ma tean, kullake, et see on raske aga nüüd sa saad kodus olla. Ei pea seda haigla toitu sööma ja saad Sebastiani ja Eliisega olla. Me kõik ju hoolime sinust. Me tahame, et sul oleks hea ja täna tuleb issi koju...“ jättis ta mõte pausi. „Oi, selle olin ma juba unustada jõudnud.“ Sosistasin tasakesi. „Tahad ma toon sulle teed ja kaneeli saiu?“ küsis siis Charlotte. „Mhmm,“ ütlesin ja pühkisin pisaraid, pöörasin end ümber, sättisin istuma ja jätkasin „aga kus on Sebastian ja Eliise?“ „Ka nemad olid eilsest väsinud, magavad mõlemad teie toas.“ Vastas ema.

Veidi aja pärast helises telefon ja ema võttis vastu. See oli Robin, kes teatas, et ta on tunni ajapärast kodus. Ma ei suutnud seda uskuda. „Ema, kas ma võin sulle appi tulla?“ küsisin kohe kui telefoni kõne oli lõppenud. „Tule-tule kullake, mul lähebki üksi kiireks, muidugi kui Eliise ja Sebastian oleks ka abi, siis ei läheks üldse kaua aega.“ Vastas ta minu küsimusele ning palus mul seejärel Eliise ja Sebastiani üles ajada. Tuppa läksin vaikselt ja hakkasin siis kilkama, et issi tuleb tunni pärast koju. Eliise ärkas kohe üles, vaevalt, et ta magama oligi jäänud aga Sebastian keeras lihtsalt teise külje. Eliise proovis teda raputada, kuid see ei aidanud. Ütlesin siis vaikselt Eliisele, et laseme tal magada, ta ikkagi pidi mind eile päris palju vedama. Läksime siis emale kahekesi appi. Mina ja Eliise saime teha kaneelisaiu ja viineripirukaid. Ema aga tegi ahjukartuleid, praadis liha ja tegi kastet kõrvale. Edasi saime meie teha kahte moodi salatit. Üks oli tavaline roheline salat ega ma täpselt ei teagi, mis seal sees oli. Teine oli peedi salat siuke punakas-roosa-lilla. Saime ka Eliisega lauda katta. Eliise näitas ette, kuidas see käib. Pärast tuli muidugi välja, et ta oli peaaegu kõik tagurpidi pannud. Naljakas väike õde mul ikka. Siis pidime ikkagi Sebastiani üles ajama. Kasutasime seekord söögitrikki. „Sebastian, söök on valmis“ hõikasime üle toa ukse. Seda Sebastian enam ei ignoreerinud. Koheselt oli ta püsti ja tormas köögi poole. Seejärel helises uksekell, jooksin kiirelt seda avama, sest see pidi issi olema. Aga ei olnud. See oli...