44.peatükk

Sebastian magas mu kõval. Ma tõukasin teda natuke ja ta ärkas üles. „Mis eile õhtul juhtus?“ küsisin sosinal. „Sa minestasid, kui Eliise pärisisa meie peole tuli.“ Seletas Sebastian sosinal. Seejärel tõusin ma midagi ütlemata voodist üles, panin riidesse ja läksin kööki. Kui ma kööki jõudsin panid vanaema ja vanaisa teleka kinni ja küsisid, kuidas ma ennast tunnen. Ma vaatasin neile korra otsa ja jooksin nuttes basseini äärde. Selle peale vaatasid nad üksteisele otsa küsivate nägudega ning jooksid peale minu lahkumist Charlotte ja Robini juurde ja rääkisid mis juhtunud oli. Selle peale tulid ka kohale Eliise ja Sebastian. Mina aga istusin basseini ääres olevate kivide peale. „Ma rikkusin kogu nende peo ära“ ütlesin endale ja hoidsin oma juustest kinni. „Mul ongi mingi needus küljes“ ütlesin seejärel. „Sellest pidi tulema kõigi aegade kõige parem aeg mamma ja papaga aga nüüd olen ma siin ja nutan, sest ma olen neetud. Ma olen igal pool neetud, sellest ei piisanud, et kodust ära joosta. Miks mina? Kõik pidi ju hästi olema, ma olen taas oma pere juures tagasi. Mul on õde ja vend. Miks ma neetud olema pean? See on needus, mida keegi ei saa murda, isegi Võluri abi ei aidanud. Oh. Miks mina?“ ütlesin endale. Kõik teised olid tulnud alla ja nägid, kuidas ma seal üksi olen. Vaikselt hakkas vihma tibutama. Samal ajal teised vaidlesid, kes neist peaks tulema minuga rääkima. Lõpuks lubati Sebastianit. Ta tuli vaikselt minu juurde. „Keegi ei hooli minust. Keegi ei taha mind. Miks peaks keegi mind tahtma? Minuga tulevad igasugused jamad, igasugused tülid. Ma olen mõttetu koht siin maailmas.“ „Aga mina?“ küsis Sebastian. „Sina mind esimesena hulluks nimetasidki“ karjusin talle ja jätkasin „Hoia eemale, muidu hüppan vette!“ Sebastian jäi seisma  ja lausus  „Kallikene, kas sa siis ei mäleta, kuidas meil lõbus oli? Kuidas me metsas käisime ja lõbutsesime? Kuidas me õues olime ja läbimärgadena koju jõudsime? Ja meie toidusõjad. Need olid ju lõbusad.“ Tekkis pikem vaikus.  Pühkisin pisarad ära. „Mäletan.“ Vastasin siis vaikselt. „Aga vaata milline ma nüüd olen? Jah, ma saan kõndida, kuid ma minestasin, ma rikun alati kõigi meie plaanid ära. Sel pole enam mõtet, ma ei taha teile enam koormaks olla.“ jätkasin veidi aja pärast. Sebastian tuli mulle märkamata lähemale ja istus minu kõrvale ning ütles „Sul vähemalt veab, sa tead kuhu sa kuulud. Mina ei tea ju oma päris vanematest midagi  aga mul on olnud nii hea meel siin sinu ja teistega olla ja mitte midagi sellist poleks juhtunud, kui sina poleks siin meie juures. Kui sa arvad, et sa pole ise elus jõudnud palju head teha, siis mulle oled sa jõudnud head teha. Ma poleks kunagi arvanud, et sellises uhkes kodus elan. Palun sind lähme tuppa tagasi. Sa ei rikkunud kellegi jaoks midagi ära, pigem on huvitav, miks sa minestasid, kui Eliise isa tuli. Tahaksid sa sellest teistega arutada?“ „Sa mõtled, et?“ küsisin seejärel ja pöörasin pea Sebastiani poole ning pühkisin pisarad. „Mhmm“ noogutas Sebastian seejärel ning siis ma kallistasin teda. Sebastian näitas teistele okei märki sõrmedega ja kõik ohkasid kergendatult. Seejärel tulime Sebastianiga koos tuppa, kätest kinni hoides. Sebastian palus, et keegi meile sooja teed teeks, sest väljas olime taaskord juba läbimärjaks jõudnud saada. Pidime ka riided ära vahetama ja emme soovitas mul kuumas vannis ka ära käia. See oli tõesti lõõgastav koos vannivahuga. Vannis käigu ajal jutustas Sebastian ümber, mis oli juhtunud basseini ääres. Seejärel kuulsid nad, kuidas ma lasin vannist veevälja. Sebastian tuli ukse taha ja küsis, et kas ma vajan midagi. Ma palusin, et ta tooks mu kohvrist mu rohelise liblikaga särgi,  täpilised retuusid, valged sokid, pehmed ükssarve sussid ja  tumesinise kampsuni. Lisaks tõi ta veel sooja pruuni värvi bleedi ja minu jänku kaisuka. Tulime koos alla ja ma nägin, kuidas kõik istusid elutoas diivanil ja tugitoolidel. Nad olid juba väga muretsevate nägudega. Kuna kõik teised teadsid, et Tommy oli Eliise isa siis nad rääkisid temast kui lihtsalt Tommy’st, sest nad ei tahtnud Eliiset hüsteeriasse ajada. Charlotte alustas juttu esimesena „Sebastian rääkis meile kõigest, mis basseini ääres juhtus ja kullake sina ei pea ennast millegi pärast süüdi tundma. Süüdi on Tommy, et ta siia tuli. Kõik oleks olnud ju ilusti, kui Tommyt poleks tulnud?“ Noogutasin selle peale ainult. Eliise istus minu kõrvale ja ütles „Kõik saab korda, õeke“ ja toetas oma pea minu õlale. Jälle oli hea seda kuulda ja tema pead oma õlal tunda. „Meil on tegelikult teile üks üllatus varuks“ alustas Robin. „Me lähme täna õhtul Charlottega teatrisse ja teie saate mamma ja papaga aega veeta“ jätkas issi pärast lühikest pausi. „Õigemini, teile tulevad mõned sõbrad eilselt peolt külla ja te saate teha pidžaamapeo“  parandas emme Robini juttu. Rohkem polnud vaja väga öelda, sest mul ja Eliisel tõusis tuju taas lakke ja ma isegi naeratasin. „Mamma sa võid need kingid vist nüüd välja tuua“ ütles Robin. Mamma ja papa läksid kapi juurde ja võtsid sealt välja neli suurt karpi. „Me tahtsime tegelikult need teile juba eile üle anda aga anname siis täna. Siin on teile midagi pidžaamapeoks“ ütlesid mamma ja papa. Eliise sai omale gepardi kostüümi ja kuldsed sussid, mina sain omale roosa karu kostüümi ja roosad sussid ja Sebastian sai draakoni kostüümi ja punased sussid. Neljas karp oli ühele külalisele, kes pidi täna meiega liituma ning jääma ka sama kauaks mamma ja papa poole kui meie. Eliise läks oma kingi pärast niivõrd pöördesse, et läks kohe oma tuppa seda proovima.  Senikaua saime meie natuke arutada, kas needus võib olla seotud Tommyga. Kõik arvasid, et see võib nii olla, sest ta oli pärast Mirellist lahkuminekut nõudnud Eliiset omale. „Kas te siis tahate öelda, et ta tahtis tegelikult varastada ära Eliise aga varastas hoopis Lily? Ja nüüd on mitmel korral teie maja läheduses viibinud ja sellepärast Lily minestab ja kuuleb hääli“ küsis vanaema. „No, see võib nii olla. Arvestades seda, mis Lily mulle rääkis, kui ta esimest korda minestas. See peab midagi sellist olema“ lausus Sebastian. Kõik jäid aga kohe vait kui Eliise oma kostüümiga uhkeldades trepist alla tuli. „Jätkame vestlust hiljem“ jõudis Robin veel kiirelt sosistada. Kõik imetlesid tema kostüümi ja siis läksime meie Sebastianiga kostüümi proovima. Vanematele väga meeldisid meie kostüümid ja  mamma ja papa otsustasid meist pilti teha. Pärast mõne kümne mitutist fotosessiooni tõid vanavanemad välja kogu toidu, mis oli meile mõeldud. Mõne aja pärast kostus ukse kell ja ukse taga oli...