37.peatükk

Nad rääkisid veel maast ja ilmast ehk siis kõigest, mis ei olnud minu kõrvadele oluline. „Sebastian,“ ütlesin ja küsisin vaikselt „kas sa jääd siis igaveseks meie juurde?“ „Ma ei teagi, siin paistab nii tore, ja mul oleks lõpuks ema ja isa ja perekond, sina ja Eliise õdedena“ ütles ta ning vajus kuidagi näost ära... Eks see oli talle siiski vaimselt väga raske, sest mina leidsin oma vanemad aga tema mitte. Ta oli mõnda aega vait ning ütles siis „ma lähen hingan natuke värsket õhku.“ Tal oli vist meelest ära läinud, et Charlotte ja Robin olid köögis, sest nii pea kui meie toa uks kinni läks tormas ta õue, emale ja isale midagi ütlemata, ning seejärel tulid nad meie tuppa uurima, mis juhtus. Eliise ütles seepeale „Ta muutus kurvaks, kui Lily küsis, kas ta tahaks siia elama jääda.“ „Tegin talle vist natuke haiget oma küsimusega“ ütlesin ma seejärel ning ka minul hakkasid pisarad voolama. „Ma lähen vaatan ja räägin temaga natuke“ ütles Robin ja jättis mind, Charlottet ja Eliiset omaette. Robin astus uksest välja ja mõtles, mida oleks õige öelda poisikesele, keda ta ei tunne, et tal parem hakaks. Ta lähenes välisuksele kuid niikaua kuni ta oma jalanõusid jalga pani tuli juba Sebastian tuppa. Ilmselt tegi Robin seda kõike liiga aeglaselt. „Vabandust“, ütles Sebastian koheselt peale uksest sisse tulemist „kõik on lihtsalt nii segamini praegu. Ka mina ju ei teadnud, kuhu ma kuulun, õigemini, ei tea ma seda siiani...“ „Lähme välja, pojake ja räägime verandal natuke, ma toon teed ja küpsist.“ Ütles Robin kiirelt vahele, enne kui Sebastian midagi veel öelda jõudis. Sebastian läks tagasi välja verandale, ja Robin saabastega kööki tee ja küpsiste järele. Kui tee oli valmis läks ta nendega verandale. Istus toolile ja ütles „Ma kuulan sind, Sebastian.“ Sebastian aga võttis suutäie teed ja ohkas siis... Tal polnud lihtsalt enam midagi öelda.  Nii istusid nad mõnda aega vaikides, kuni Robinil tuli pähe idee. „Kuule, mis sa arvad, kui me läheks homme kõik koos piknikule, saaksime teineteist paremini tundma õppida, ma saan aru kõik on praegu sinu jaoks võõras siin aga siis sa saaksid natuke meiega harjuda, mis sa arvad?“ Tegelikult seda osa me juba kuulasime ukse tagant pealt õigemini olime kööki liikunud ja veranda aken oli praokil ning selle idee peale kuuldus Eliise võimas karjatus „Jeiii, piknikule!“ jata hüppas mööda tuba kilgates ringi. „Noh see asi sai vist otsustatud.“ Hakkas Robin naerma ja ka Sebastianil tuli naer peale. „Eliise on väga armas“ ütles Sebastian. „On küll“ ütles Robin ning jätkas „aga lähme siis tuppa. Söögi aeg hakkab ka peatselt lähenema, äkki saame Charlottele abiks olla.“ „Mhmm“ kuuldus Sebastiani suust ja nad läksid koos tuppa. Charlotte juba askeldas pliidi taga, Eliise hüppas ikka veel rõõmust mööda tuba ringi ja mina istusin lihtsalt kiigel. Sebasrian tuli minu kõrvale istuma. „Anna andeks“ ütlesime koos samal ajal. Ma küll, ei saanud aru, miks tema seda ütles aga ma vastasin talle annan andeks ning kallistasin seejärel teda. Seejärel tuli Robin meie juurde ja küsis, et kas ta peab mind aitama laua taha või saan ma ise hakkama. Saan ise, oli minu vastus talle. Robin läks Charlotte kõrvale, ning Charlotte küsis „Millest te siis omavahle rääkisite?“ „Me tegelikult ei rääkinudki, me lihtsalt istusime teineteise vastas ja mõtlesime. Ta peab veel lihtsalt meiega harjuma ja siis ta mõtleb jääda, talle on siiski kõik nii võõras siin olgugi, et ta on paar päeva juba siin olnud.“ Ütles Robin pool sosinal ning jätkas natuke valjemini „ja kuidas me sind, kallike, aidata saame?“ See tegi Eliisele kõvasti nalja ja ta kilkas veel rohkem aga seda ainult natuke aega, ning tuli siis meie juurde istuma. Charlotte seletas hästi kiirelt millega keegi tegelema peab ja hakkas ka ise siis askeldama. Õhtuks tegime aedvilja suppi, seega igaüks sai ühe aedvilja lõigata. Kuna ma pidin olema kõige kiirem, et nad jõuaks mu jalgu ka kontrollida. Robin proovis siis esimest korda minu jalgu skanneerida ja sai sellega päris hästi hakkama ja kui piiksud olid ära tehtud siis saime alustada söömisega. Nagu ikka lõhnas ka see toit imehästi. Kõrval oli veel röstitud sai võiga ja piim. Robin oli ennast sättinud istuma Sebastiani kõrvale- ta olevat tahtnud teda jälgida ja võib-olla ka natuke juttu ajada. Sebastian oli esimene, kes ütles, et toit on imeliselt hea ja aitähh Charlotte. Kui kõik olid söömise lõpetanud tuli äkitselt Charlottele meelde, et meil pole kolmandat voodit Sebastianile, mille peale Robin ütles, et läheb koos Sebastianiga poodi. See mõtte talle meeldis ja nii nad koos peale õhtusööki läksidki. Tee peal rääkis Robin kõigest põnevast, mis tal oli reisidel juhtunud. Ka need jutud meeldisid Sebastianile väga. Seni kaua aga kuni poisid all linnas poes käisid aitasime meie emmel nõud ära pesta ja kuivatada ja kuna Eliise tahtus väga vahvleid süüa siis tegi emme ka need kiirelt valmis. Kõrvale keetis veel kakao ja võttis ka jäätise külmikust välja. Nii pea, kui see oli valmis saanud tulid poisid koos voodiga kohale. Voodi asetati meie tuppa ning sööma läksime seekord õue, sest oli veel suvine aeg ja päike polnud veel looja läinud. Meie Eliisega võtsime pleedid ja teised võtsid toiduga seotud asjad. Charlotte võttis kandiku kakao ja tassidega, Robin võttis vahvlid ja Sebastian jäätise. Tegelikult õues külm polnudki aga pleede hoidsime ikka peal. Robin ja Sebastian istusid taaskord koos teisel pool lauda ning Sebastian palus, et Robin veel neid põnevaid jutte räägiks. Nii me siis istusime väljas ja nautisime üksteise seltskonda ja kuulasime Robini seiklustest. Isegi Charlotte nautis, olgugi, et ta oli ilmselt neid väga palju kordi kuulanud. Kõige esimesena vajus ära Eliise ning Charlotte läks teda tuppa magama panema ning siis läksin mina, kuid Sebastian ja Robin jäid ikka õue rääkima, kuni ühel hetkel tuli Charlotte neile ütlema, et seda voodit nad vist täna kokku küll panna ei saa kui teised juba samas toas magavad, niisiis pidid nad ronima tuppa diivani juurde ja seal jätkasid veel vestlust, kuni Sebastian lõpuks magama jäi. Robin pani talle ilusti teki peale ja ütles „Head ööd, pojake.“ Ning tegi musi laubale, selle peale Sebastian naeratas ja magas edasi. Robin tundis ka ennast väsinuna, kuid läks enne vannituppa istus maha ja mõtles kõigele, mis täna juhtunud oli ning naeris natuke aega oma ette, siis pesi hambad, näo ja läks ka ära magama. Öösel ma aga magada ei saanud. Ma nägin, kuidas ma tõusin voodist üles, ronisin aknalaua peale kuud vaatama. Ma nägin... Ma nägin teda...