Sebastianit
magamis toas ei olnud ja ma läksin alla. Ta kuulis, kui ma trepist alla tulin
ja tuli köögiuksele vastu. „Tere hommikust, kallis, kuidas magasid?“ küsis ta
minu käest ja pani käe üle minu õla. Ma kehitasin ainult õlgu ja astusin kööki.
Laual oli head süüa ja teed. Ohkasin raskendatult ja istusin laua taha. „Tahad
ma toon sulle midagi?“ kostis Sebastianilt küsimus. „Ma tahan oma perekonda
tagasi!“ ütlesin vaikselt, langetasin pea ja luristasin ninaga ning haarasin
lusika ja hakkasin vaikselt oma putru moosiga sööma. Ta istus mu kõrvale ja
lausus siis „Tahad lähme otsime nad üles?“ Ma ei suutnud midagi kosta. Ta
haaras salvrätiku ja pühkis mu nina, kallistas mind ja lausus „Ma tahan, et sul
oleks hea olla ja kui see hea on koos nendega siis me lähme ja otsime nad üles,
ma ei saa muidu sind vaadata kui sa oled kogu aeg kurb. Aga kui neid ei ole
enam seal, kui nad on kuskil mujal või pole neid üldse, mis siis saab?“ küsis
ta lõpuks. Ma nuusatasin korraks ja vastasin „ Siis ma tean, et nägin seda vaid
unes.“ Meie vahele tekkis väike piinlik vaikus. Ta kallistas mind ja ütles „Söö
ära ja siis lähme neid otsima. Sobib?“
Noogutasin pead ja naeratasin talle, võtsin lusika ja hakkasin uuesti
sööma. Sõin korralikult kausi tühjaks ja pesin enda järelt nõud ära. Läksin
vahetasin riided, pakisin seljakoti ja asusime teele.
Tee peal jutustasin ma uuesti ja uuesti
lugusid, mis mu perega oli. Mõne tunni pärast jõudsime külla ja ma läksin mööda
tuttavat rada, tuttava maja juurde. Astusime Sebastianiga väravast sisse,
koputasin uksele. Sealt tuli vastu see sama, Charlotte koos Eliisega. „Tere,
kas ma saan teid aidata?“ küsis Charlotte ukse peal. „Kas sa siis ei mäleta
mind? Ma olen Lily.“ Vastasin ma neile. Eliise suu venis kõrvuti... LILY!!!
Karjus ta seejärel ja kallistas mind. Ka Charlotte oli üllatanud ja poetas ühe
õnne pisara nagu ta seda nimetas. „Sa tulid koju tagasi! Me otsisime sind igalt
poolt, ega sa viga pole saanud?“ hõikles ta siis. „Ei-ei-ei! Sebastian
hoolitses minu eest või noh me mõlemad hoolitsesime teine teise eest.“ Vastasin
talle. „Ah tema ongi siis see Sebastian. Aitähh sulle, kus sa ise elad?“ küsis
Charlotte Sebastianilt. „Tegelikult mul polegi kodu. Me elasime koos ühes maha
jäetud majas aga seal oli väga ilus ja hea olla.“ Vastas Sebastian uhkusega.
„Kas sa meie juurde ei tahaks tulla? Äkki saame tolle maja ka korda ehitada.“
Küsisime koos nagu ühest suust. „Eks see on pisut imelik aga siin oleks vist
tõesti turvalisem. Ma tahan siia jääda.“ Suutis ta lõpuks otsustada. Jeeee!
Lõpuks on pere koos. „Aga kus Robin on?“ tuli mul äkitselt meelde. „Robin läks
just eile ära aga me võime talle helistada.“ Oli tema vastus „Oi see oleks
tore, kas mina võin rääkida?“ kiljusin ma rõõmust. Ma ei suuda seda uskuda.
„Aga Sebastian, me peame millagi teised asjad ka ära tooma.“ Mainisin Sebastianile, kes polnud midagi
kaasa võtnud. Minul oli vähemalt kott riietega siis aga pakkus Charlotte, et
võiksime täna poes käia ja siis kui Robin tagasi tuleb siis toome asjad tagasi.
Charlotte aga haaras nüüd telefoni ja valis Robini numbri. „Hallo!“ kostus mõne
aja pärast teiselt pool telefoni. „Tere Robin!“ vastasin oma tavapärasest kõrgendatud
häälega. „See olen mina Lily.“ Jätkasin pärast pisikest pausi oma juttu. „Kas
sa oled Charlotte pool tagasi?“ küsis ta. „Muiduigi olen, Sebastian ja Eliise
on ka siin. Millal sa koju tuled?“ rääkisin talle. „Ma olen veel kaks päeva ära
ja siis tulengi, ma ei suuda oodata millal teid näen. Musid-kallid teile olge
tublid. Ma pean minema. Töö asjad. Armastan teid!“ ja nii lõpeski meie kõne.
„Me peame kohe peo tegema, kui Robin koju tuleb. Ma saadan sõpradele kirjad
laiali ja siis hakkame hilist-lõunat sööma. Sobib teile nii? Eliise ja Lily te
saate seni kaua Sebastianile kodu näidata.“ „Jaa sobib!“ ja me läksime kõige
pealt meie tuppa. „Aga emme, kus siis Sebastian magab?“ küsis Eliise üle toa
ukse. „Kas te juba suutsite ära unustada, et lähme pärast poodi ja ostame talle
ka ühe voodi?“ kostis Charlotte hääl vastu ja ta jätkas kirjutamist. Edasi
näitasime Sebastianile ema ja isa magamistuba. „Siin on kõik nii valge ja
ilus.“ Ütles Sebastian suure üllatunud näoga kui ta oli teiste magamis tuba
näinud. Järgmisena näitasime igaksjuhuks tualetti ja vannituba, mis olid samuti
väga valged. Selleks pidime köögist läbi minema ja tundsime, kuidas ema teeb
pastat. Mmmmm, see lõhn oli juba isu äratav. „Ta teeb ikka veel nii hästi
süüa.“ Ütlesin ja vaatasin Eliisele otsa. Eliise naeratas mulle. „Näitame talle
ülemist korrust, seal on täiega uusi asju tulnud, isegi sina ehmud seal ära.“
Ütles Eliise ja sikutas mind varukast. Ilmselt ei olnud ta veel Sebastianiga
harjunud ja võõrastas pisut. „Oi siis peame kindlalt minema!“ ja me jooksime
trepist üles. WOW. See vaade seal oli võimas. Terve tagumine sein oli suur aken
ja sealt läks uks terrassile. Toa keskel oli arvuti laud vaatega välja. Laual
oli paras segadus. Kõik oli nagu ilusti aga sassis. Ma olin tõesti šokkis vaatasin
teisele poole seal oli laest rippumas kiikumis pallid. Ja teises nurgas oli
pehme lamba vaip ning valge vaip. See koht oli nii muutnud. Me läksime ja
istusime nende pallide sisse ja ajasime natuke juttu. Uurisin kuidas
Sebastianile siin meeldib ja mis ta Charlottest arvab. Edasi läksime alla, sest
ema kutsus sööma. Laud oli ilusti kaetud ja pasta lõhnas mega hästi. Kõrvale
oli joogiks piim. Eliise ei suutnud vist siiani uskuda, et ma kodus tagasi olen
sest kogu söögiaja ta istus minu kõrval nii, et meie vahel polnud ruumi ja
toetas aegajalt oma pead minu õlale. Ta oli nii suureks juba kasvanud.
Magustoiduks oli saiavorm piimaga. Kogu söögiaja ma rääksin lugusid
Sebastianiga. Mul oli raske uskuda, et kogu mu pere on siin. Ma ei suutnud ka
vait olla, kuid muud moodi ma ei suutnud oma rõõmu näidata. Jah, ma naersin ja
naeratasin aga see ei paistnud olevat kõik. Pärast söömist läksime taas oma
tuppa. Enne toani jõudmist, täpselt enne ukse pakku, kukkusin ma maha. Kõik
hakkasid ümberringi karjuma mu nime, küsima mis juhtus ja kuidas juhtus. Meist
keegi ei saanud aru mis toimus. „M...m...m...m...“ alustasin ma oma lauset
kokutades „ma ei tunne oma jalgu.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar