40.peatükk

Issi oli kaasa võtnud mõned mänguasjad nagu näiteks: pallid, bumerangid, reketid, petanki, mullitajad, telgi, isegi keegli ja ka õnged, kuna tahtis Sebastianit väga kala püüdma õpetada. Mida nad aga ei teadnud oli see, et seal oli täna hästi palju rahvast. Ma polnud kunagi nii suurt rahvamassi näinud. Jalutasime paar tiiru pargis ja leidsime endale sobiva platsi, järvele kõige lähemal, kuid siis avastas Charlotte, et tema paar tuttavat oma peredega on sealt natuke eemal ja me läksime nende juurde tutvust tegema. Istusime maha ja pakkisime omad asjad lahti emme jäi teistega juttu rääkima, issi ja Sebastian läksid ka kohe kalale ja meie jäime teiste lastega neid lapsi oli ka palju enamus olid tüdrukud. Alguses me istusime niisama ja mõtlesime, mida teha. Siis aga leidsime Robini kotist mõned ägedad asjad ja hakkasime nendega mängima. Mängisime palli või noh kuumakartulit, Petanki, nii kuidas oskasime, natuke keeglit, ka kodu jõudsime mängida ja aegajalt süüa. Meil oli nende lastega väga lõbus. Lõpuks tulid issi ja Sebastian ka tagasi. Nad olid selle paari tunniga ainult kaks kala püüdnud aga need olid hästi suured. Siis oligi juba vaikselt aeg hakata tagasi liikuma. Teised perekonnad tulid ka meile natukeseks ajaks külla. Nii, et sellest tuligi pikniku-pidu, mis oli minu haiglasse mineku pärast ära jäänud. Issi ja Sebastian küpsetasid koos kala. Nad olid selle aja jooksul väga lähedaseks saanud. Meie jooksime teiste lastega ümber maja või mängisime meie toas. Varsti hakkas aga päike loojuma ja kõik läksid järge mööda koju. Kõigil oli olnud lõbus ja oli saadud palju rääkida. Meie saime endale uskumatult palju uusi sõpru juurde. Kui ma viimased lapsed ukse peal kallistasin märkasin ma, et mingisugune must kogu jälgib meie maja. „Seal...Seal“ jõudsin ma öelda siis tormasid kõik jälle minu juurde ja ma minestasin. Jätkuvalt ei saanud keegi aru, mis toimus. Eliise oli kõige rohkem tujust ära peale seda. Ta proovis ka mind raputada aga mitte miski ei aidanud. Sebastian viis mu diivanile ja pani mu pea omale sülle ning ütles siis pisut kurjasti „Miks siin sellised asjad juhtuvad?Meie kodus küll kunagi sellist asja polnud.“ Nii Robin kui ka Charlotte kehitasid õlgu. Charlotte mõtles, et ehk on parem nüüd Eliise magama panna. Eliise küll ei tahtnud minna aga kuna kõik proovisid teda rahustada, et minuga on kõik korras siis ta läks ikkagi Charlottega koos emme-issi voodisse. „Mida ta seal küll näha võis?“ üritas Robin mõistatada. „Äkki seda inimest, kes ta röövis?“ pakkus Sebastian välja. Robin uuris sellepeale „Kust sina seda tead?“ „No, eile kui te meid kahekesi üles jätsite siis ma proovisin välja uurida, et mida ta unes nägi ja nii edasi. Mul on tunne, et siin on mingi nõiduse või muu sarnase asjaga pistmist. Me võiks homme külastada minu tuttavat arsti, kes ükskord mind ja Lilyt külastas, kui ma talle teatasin, et Lilyl on mingi haigus küljes.“ Rääkis Sebastian. „Jaa-jaa me võiks seda teha aga parem oleks, kui me Charlottele sellest esialgu ei räägiks. Ma arvan, et ta poleks sellise asjaga nõus.“ Ütles Robin koheselt ning jätkas „Homme hommikul lähme siis sinna teie majja ja räägime tolle arstiga.“ See plaan sobis mõlemale. Niipea kui Charlotte tagasi jõudis hakkasin ma taaskord ärkama.  „Kullake, kuidas sa ennast tunned?“ olid ta esimesed sõnad mulle. „Ma olen nii nõrk.“ Ütlesin vaikselt ja väriseva häälega. „Kas sa kõndida ikka saad?“ küsis Robin. Seepeale proovisin ma püsti tõusta vaevalt sain ma seda teha, kui kukkusin uuesti põrandale. Charlotte läks igaksjuhuks Eliiset kontrollima, et ega tema üles ei ärganud. Charlotte ja Robin läksid koos magama ja mina jäin jälle Sebastianiga seekord siis alumisele korrusele. Panime teleka käima ja mõne minuti pärast jäin ma magama. Ka see öö tahtis Sebastian üleval olla. See öö paistis täiskuu ja Sebastian nägi kuidas üks vari jooksis meie veranda juurest mööda. Selle peale ta võpatas ning proovis vaiksel hiilida Charlotte ja Robini tuppa. Uksel hõikas ta „Robin!“ Robin tõusis voodist kiiresti üles ja tuli ukse juurde pani ukse kinni ja küsis, mis juhtus. „Mul on tunne, et see, mida Lily nägi luurab meie maja ümber, sest ma nägin, kuidas keegi üle veranda jooksis.“ Rääkis Sebastian sosinal. Kuna meie toa uks oli pool lahti siis nägi ka Robin kedagi tumedat ümber maja luusimas. Kiirelt ajas ta kõrval toast Charlotte üles, võttis Eliise ka ja rääkis neile ära, mis siin juhtus. „Kas see laps on tõesti siis nõiduse all? Kas kogu see maja on nõiduse all?“ Ütles pooleldi karjudes Charlotte. Robin pakkus välja idee „Laseme kõik kardinad alla ja jätame ööseks kõik muud tuled põlema ainult elutuba ei jäta.“ Nii nad ka tegid. Elu toas olevad mõlemad diivanvoodid tehti lahti. Ühes magasime meie kolmekesi ja teises Robin ja Charlotte.