See väike tüdruk on üsna eriline tüdruk, kes kaob ühel päeval ja ei mäleta oma elust midagi...Loe blogi ja saad teada, kuidas asi edasi läheb! *Loo autor on Katriin Kubarski ja lugu on täiesti väljamõeldud. *Ootan ka Teie tagasisidet!
reede, 14. detsember 2018
41.peatükk
Järgmisel
hommikul ärgati vara. Skaneeriti mu jalgu ja läksime kohe teele. Kuna eelmisest
õhtust jäi veel palju toitu üle siis võtsime selle kaasa. Tee meie majani oli
pikk. Paar korda pidime puhkama ka.
Lõunaks jõudsim ühe koopani, kus elas see arst või noh võlur, kes mind
kõige esimesena üle vaatas. Sebastian läks ja koputas uksele ning kui võlur
välja astus rääkisid nad arusaamatus keeles natuke aega ja siis Sebastian
osutas mulle. Võlur tuli lähemale, katsus mu pead ja lausus kaks fraasi „Le
mauvais esprit est séparé de ce corps“ ja „Âme tu es sauvé“. „Vauu“ kostus
selle peale Eliise suust. Nad kõik nägid, kuidas Võlur oma käe mu laubale pani,
see hakkas kollaseks ja lõpuks punaseks minema ning pärast esimest lauset see
kollakas-punane ära kadus. Teise lause ajal nägid nad kuidas tema käest mulle
sinist laubale läks. See tekitas pisut külma värinaid ja ehmatust. Ma tundsin,
kuidas miski mu seest oli ära läinud. Me skaneerisime mõne aja pärast minu
jalgu ning siis helises telefon. See oli arst Plainorb, kes uuris, et mida me
just tegime. Kogu süsteem oli välja lülitanud. Charlotte rahustas neid ja
ütles, et tuleb haiglast läbi ja räägib arstiga aga seda umbes kahe-kolme tunni
pärast. Tänasime viisakalt Võlurit ja hakkasime tagasi linna minema. Linnas
peatusime haigla juures ja kõnelesime arstiga pisut. Arstil ei olnud selle üle
hea meel, et me kasutasime muud ravivõtet, mida tema oli meile õpetanud. „Aga
me arvame, et tegu võis olla loitsuga, arvestades viimaste päevade sündmusi.
Tema kannul käisid pahad vaimud, kes üritasid teda hulluks ajada, kuid Võlur
sai sellega hakkama“ seletas Sebastian kuna ta oli ainus, kes võlusõnu mõistis.
„Nuujaa aga te oleks võinud vähemalt mulle öelda.“ Pahandas arst see peale.
Siis jätsime arstiga hüvasti ja läksime koju. Koju jõudsime siis kui päike
hakkas vaikselt looja minema ehk siis oli aeg kiireks söögiks ja magama
minekuks. Seekord tegi emme pastat ja kõrvale mahla. Kui söök sai söödud
läksime kõik magama. Kõik teised said magama minna aga Robin ja Sebastian jäid
veel üles, kuna Sebastiani voodi polnud ikka veel üles seatud. Nii nad siis
veidi aega kopsisid. Voodi pandi minu voodi kõrvale ja see tegi muidugi Eliise
väga kadedaks. Niisiis lükati ka Eliise voodi minu oma kõrvale. Robin soovis meile
head ööd pani meile multika telekasse käima ja jättis igaksjuhuks tule põlema.
Kardina jättis ka igaksjuhuks alla, sest keegi ei teadnud, kas salapärane
tegelane luusib ikka meie maja ümber või enam ei luusi. See öö saime kõik
kenasti magada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar