32.peatükk

Hommikul kuulsime kuidas Robin ära läks. Ta pidi nüüd kuhugi kaugemale minema mõneks päevaks. Ma tundsin end kuidagi väga õnnelikult. Ma ei saanudki aru miks. Ma vaatasin aknast välja. Päike paistis tuppa. Ma sättisin end vaikselt voodi äärele. Upitasin ka ennast sellest üle, kuid mu jalad ei kandnud. Ma kukkusin põrandale. ’Nonii, nüüd ärkasid küll emme ja Eliise üles’ mõtlesin vaikselt endamisi. Kedagi aga siiski ei tulnud. Sain ennast toolile seada, et voodisse piiluda. Eliiset ei olnud seal ’Aga ta ju oli seal 2 minutit tagasi. Ta magas minu kõrval. Ma ei saa aru.’ Korraga tekkis minu teki alt must suits. Äkitselt oli kõik mu ümber kadunud. Kõik muutus.

 Ühel hetkel olin ma jälle samas .Majas, kus Sebastianiga elasin. Sebastian:,,Lily, kas kõik on korras? Ma nägin sind maas lebamas ja arvasin,et midagi on juhtunud. Kaua sa siin olnud oled?“  ,,Ah mis toimub?“ vastasin talle ,,ma olin ju majas Charlotte ja Eliisega, kus ma nüüd olin?“ ,,Oota sa olid kuskil? Kus?“ küsis Sebastian. ,,Ma olin seal linnas, ühe tädi juures, meil oli seal nii tore.“ Suutsin ma õelda ja hakkasin nutma. Ma ei suutnud. Seal oli ju nii hea olla, olgugi, et ma ei kõndinud ega midagi. Aga mul on õde ja perekond. Ma rääkisin talle kõik ära mida mäletasin. Igast väiksest mälestusest.  Ta tõi mulle teed ja viis mu tugitooli, tõi mulle sooja pleedi. Ta hoidis mind seni kaua kuni magama jäin ning siis viis ta mind voodisse ning heitis minu kõrvale.

Hommikul ärgates olin ma nagu surnu. Ma küll hingasin aga mul polnud tundeid. Pisarad olid põskedele kuivanud.