36.peatükk

See oli arst Plainorb, kes tuli mind vaatama ja taaskord kontrollima oma aparaadiga. „Tere lõunast“ ütles ta uksest sisse tulles. „Ma tõin teile ühe aparaadi, millega peate iga  nelja tunni tagant Lily jalgu kontrollima, ma demostreerin teile kuidas see käib, kas Lily saaks kusagile pikali heita“ tegi ta väikese pausi ja jätkas siis kiigele osutades „seal sobib ka.“  Viskasin end sinna pikali ja pidin oma sääred paljaks võtma. See järel oleks ta nagu skanneerinud mu jalgu, sest iga natukese aja tagant käis piiks ja ta tõmbas aparaati aeglaselt minu jalgade kohal. „Nii peate tegema iga nelja tunni järel, hea oleks enne igat söögikorda ja öösel tegema ei pea. Kaks korda kummalgi jalal ja siis viis minutit peab aparaat lihtsalt seisma, kuni käib üks tugevam piiks ja siis on labor vastused kätte saanud.“ Jutustas ta kiirelt ning palus vabandust, et ette ei teatanud ja, et peab nüüd kiirelt järgmise patsiendi juurde kiirustama. Kui ta uksest välja suundus tuli kohe Robin. Jooksin Robini juurde ja kallistasin teda. Ka Robinil jooksid õnnepisarad „Sa oled päriselt siin tagasi! Doktor ütelge, et ta on päriselt siin.“   „Jah, ta on härra.“ Ütles ehmatuse saanud doktor ja kõndis kiirustades edasi. Robin haaras mu sülle ja astusime tuppa. Siis jooksis Eliise issi juurde ja haaras jalast kinni. Robin võttis ka tema sülle ja nii me koos istusime.“Issi-issi, mul on nii hea meel, et sa tagasi oled!“ ütles Eliise ülivaljult. Sebastian tuli vaikselt lähemale ja tervitas meie Robinit. Siis ma tõusin püsti ja tutvustasin Robinile Sebastianit, kellega ma koos olin metsas elanud. Ka issi sai osa suurtest seiklustest, mis meil Sebastianiga olid. Sebastian muidugi sõi samal ajal nii, et tal polnud väga mu juttudest pääsu. Arvestades veel, et ta oli neid juba niigi minuga koos läbi elanud. Kui ma üks kord jutustamise lõpetasin olid kõik kuidagi väga väsinud. Mina, Eliise ja Sebastian läksime siis meie tuppa mängima. Ema ja isa jäid veel aga kööki jutustama. „Nii, et enne polnud meil ühtegi last ja nüüd siis lausa kolm?“ küsis Robin, veidi kelmikalt. „Jah“ vastas Charlotte ning jätkas „lõpuks oleme jälle üks tore suur perekond.“